Abhaasia

Abhaasia pindala on 8660 km², Elanikke: 240 705, pealinn Suhhumi

Abhaasia poliitiline staatus on vaieldav. Enamik maailma riike peab Abhaasiat autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus. 

Augustis 2008 kuulutas Gruusia Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks,

De facto kontrollib alates 2008. aastast kogu Abhaasia territooriumi end sõltumatuks kuulutanud osaliselt tunnustatud Abhaasia Vabariik. 

Abhaasias paikneb 1700-liikmeline Venemaa väekontingent. Gruusia Vabariigi valitsus tegutseb selle nimel, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeerituks territooriumiks. 2011. aasta juuli lõpus võttis USA Senat vastu resolutsiooni, mis tunnistab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.

ÜRO liikmesriikidest on Abhaasia iseseisvust tunnustanud Venemaa (2008) ning hiljem Nicaragua, Venezuela ja Nauru. Tuvalu tunnustas riiki 2011. aastal, kuid loobus sellest 2014. 

Venemaa on lisaks vabariigi iseseisvuse tunnustamisele sõlminud Abhaasiaga diplomaatilised suhted ning abi- ja koostöölepingu.

Abhaaside ja Venemaa juhtkonna arvamuse kohaselt on Abhaasia Vabariik Gruusiast sõltumatu ja eraldiseisev riik.  Abhaasia seisukohast vaadatuna paikneb Venemaa väekontingent Abhaasias preventiivse eesmärgiga, hoidmaks ära Gruusia võimalik sõjaline rünne Abhaasia Vabariigi vastu või võimalik Gruusia poolne riigi territoriaalse terviklikkuse taastamise katse kasutades sõjalisi meetmeid. Venemaa relvajõud on kutsutud Abhaasiasse Abhaasia Vabariigi valitsuse ametlikul palvel, vastastiku üksteist tunnustanud riikide vahel sõlmitud lepingute alusel, rahuvalve eesmärgiga hoidmaks ära relvakokkupõrkeid ja säästmaks inimelusid. Abhaasia Vabariigi valitsus ja Venemaa lükkavad ümber Gruusia poolse väite, mille kohaselt Venemaa on Gruusiale kuuluva piirkonna (Abhaasia) okupeerinud.  

 Venemaa on oma väed tõmmanud välja de facto Gruusia piiridest ja Venemaa jaoks (kuna Venemaa on Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud) ka de jure Gruusia piiridest. Venemaa juhtkond on seisukohal, et kui Abhaasia ei oleks Venemaa poolt tunnustatud, lasuks Venemaal kohustus paigutada oma väed Venemaa territooriumile. Kuivõrd aga Venemaa on Abhaasiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud ja Venemaa reageeris Abhaasia Vabariigi juhtkonna ametlikule palvele paigutada rahuvalve ja piirkonnas stabiilsuse tagamise garandina Abhaasiasse oma väed, loeb Venemaa juhtkond oma sõjaväe kontingendi paiknemist Abhaasia Vabariigi territooriumil vastavaks rahvusvahelisele õigusele. 

Seevastu enamik maailma riikidest, sealhulgas EL ja NATO peavad Vene vägede viibimist Abhaasias rahuplaani selgeks rikkumiseks, sest Vene väed ei ole taandunud sõjaeelsetele positsioonidele.

Mõnede rahvusvaheliste ekspertide arvates on Abhaasial erinevalt Lõuna-Osseetiast oluliselt suurem võimalus saavutada tulevikus laiem rahvusvaheline tunnustatus.

Abhaasia juht Hruštšovi ajal (60ndatel) – Mihhail Bgažba, Mihhail Temurovitš. - Elas oma reeglite järgi, mis teistele jäid mõistatamatuiks. Eksootilis-pikantne juhtimislaad. Alati pöörduti tema poole „Mihhailtemurovitš”.

Tal oli sõpru üle terve riigi. Isegi kõige tundmatuma kohta ütles ta „See on minu sõber.”

Üle 10 a oli Abhaasia oblastikomitee esimene sekretär, pärast töötas teadusliku uurimise instituutides, oli geneetik, tema armastus oli kosmos – Gagarin, Armstrong (tundis mõlemat isiklikult), ajastu otsis inimest teistes galaktikates – MT leidis inimese Maal.

Ameerika uneml Abhaasias 70ndatel – saabus Pepsi-Cola kontserni ehitamine Gulripši rajooni. Suhhumi linn tahtis seda vormistada endale. MT ütles: „Pepsi-Cola kuulub gulripšlastele nagu ka psühhiaatriahaigla, mis sinna ehitati. Kui Suhhumi tahab pepsit endale, tuleb talle vormistada ka hullumaja.” Suhhumilased jäid vait.

Veidi hiljem ütles MT: „Pepsil on Ameerika maitse.” Nii saabus Abhaasiasse Ameerika.

„Suhhumi pakub maailmale: satsivit, adžikat, hatsapurit, elardžit, tšatšat, MT, Kukur-tšai, Vianor Pandžovitš, Amra, Brehhalovka

Lugu sellest, kuidas Moskvast tulevad majanduskontrollid autonoomset vabariiki kompleksselt kontrollima; kiire; tosin telefoni; punasel Kremli kujutis, kuid polnud kuskile ühendatud; helistab Hruštšovile; saadab Adžaariat kontrollima...

Kolhoosiesimees räägib: maisikoristusaeg, mingis brigaadis juhtusin tšatšat jooma, jäin täis, sõitsin kontorisse, kõrvaltuppa heintele magama, kitupunn raamatupidaja, MT, järgmisel päeval oblastikomiteesse, värisedes, „Su rmtpidaja ei ole hea inimene, vii kuskile mujale üle!”

punane Lõhnõ vein

Hrustsov armastas väga satsivit.

Jõi viina nagu vett, pohmaka vastu pähklitega valmistatud ja veiniäädikaga maitsestatud sassaparill. MT: ainult meie sassaparillil on pohmaka-vastased omadused, mujal kasvavatel ei ole.

„Miks ei ole istandusi?” Võtke tee- ja tubakanorme väiksemaks, teeme!

* * *

17. märtsil 1989. aastal tulid kõik apsuad kokku Lõhhni väljadel iidse kombe kohaselt nõudega taastada Jossif Stalini ja Lavrenti Beria poolt likvideeritud iseseisev Abhaasia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisus.

Vastuseks 4. aprillil 1989. a. Tbilisi kesklinnas kogunesid grusiinid nõudeks hävitada kõik elajad nn apsuad põhimõttel vaid surnud apsua on hea apsua selline indiaaniklassika. 9. aprilli varahommikul siis kokkupõrge elik Tbilisi veretöö... Niipalju siis apsuatest ja grusiinidest seltskonnale.

Apsuaid ja osseete rahuldab vaid omariiklus elik oma riik omal maal ja ainult. Täpselt nii nagu ka eestlasi. Elik las grusiinid elavad rahulikult Gruusias - suur osa muide ka Venemaal Venemaa kodanikena, apsuad Abhaasia Vabariigis ja osseedid (Lõuna)Osseetia Vabariigis. Kuni siis kõik osseedid ühinevad oma iidses Alaanias elik Osseetias. Ja kõik rahul.

*   *   *

Thbilisi veretöö nime all tuntakse 1989. aasta 9. aprillil aset leidnud sündmusi Thbilisis. 

Nõukogude siseväed ründasid tol päeval rahvuslaste meeleavaldust Rusthaveli prospektil sapöörilabidatega. Hukkus 21 inimest, suuremalt jaolt naised. Sajad inimesed said vigastada.

Juba viis päeva kestnud meeleavaldustel nõuti nii Gruusia iseseisvust kui ka Abhaasia separatistide karistamist.

Nõukogude vägesid kamandas Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juht kolonelleitnant Igor Rodionov. Gruusia miilitsaüksustelt korjati ennetavalt ära relvad. Enne rünnakut meeleavaldusele saabunud patriarh Ilia II palus tankidega silmitsi seisvatel demonstrantidel ohvrite vältimiseks lahkuda, kuid teda ei võetud kuulda.

Teritatud sapöörilabidate ja kumminuiadega relvastatud sõdurid piirasid meeleavaldajad igast küljest sisse, jäeti vaid kitsas taganemistee. Rünnakul kasutati meeleavaldajate vastu pisar- ja mürkgaasi. Arstidel ja kiirabil ei lubatud inimesi aidata.

Hiljem väitsid sõjaväelased, et meeleavaldajad ründasid esimesena ja ohvrid põhjustasid nad ise paanikas üksteist jalge alla tallates. Ohvrite lahkamisel tuvastati, et enamasti oli surma põhjuseks lämbumine, millele aitas kaasa kemikaalide sissehingamine.

Gruusias vallandas veretöö üldstreigi ja uued meeleavaldused. Gruusia televisioon näitas ohvrite moonutatud surnukehi. Kuulutati välja 40-päevane lein. Gruusia NSV valitsus astus tagasi.

Salaja filmitud kaadrid juhtunust toimetati Eesti kaudu kiiresti välisajakirjandusele, need vallandasid rahvusvahelise skandaali. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress moodustas sündmuste uurimiseks komisjoni, mida juhtis Anatoli Sobtšak. Tuvastati riigi- ja armeejuhtide kaasosalus, nõuti viimaste karistamist.

Thbilisi veretöö andis hoogu juurde Nõukogude Liidu lagunemisele. 

Gruusias tähistatakse 9. aprilli rahvusliku ühtsuse päevana. 

1991. aastal viidi Gruusias 9. aprillil läbi iseseisvusreferendum.