Ajalugu

VIIMASE AJA AJALUGU:  

TBILISI VERETÖÖ

9ndal aprillil 1989 toimus Tbilisis 20 hukkunu ja üle 100 invaliidistatuga tragöödia. Laialdased nõukogude korra vastased rahvuslaste demonstratsioonid peksti punaarmeelaste poolt julmalt laiali, kastes pealinna tänavad verre. 9ndat aprilli mälestatakse riikliku pühana kui Rahvusühtsuse päeva.

Poliitiline rahvusluse liikumine aktiveerus Gruusia NSV-s 1988. aastal (Eesti laulva revolutsiooni ajal), kui Tbilisis organiseeriti mitmeid streike ja miitinguid. Konflikt nõukogude valitsuse ja Gruusia rahvuslaste vahel süvenes pärast abhaaside 19. märtsi Assambleed, kus nõuti Abhaasia Gruusiast eraldumist ja liiduvabariigi staatuse taastamist nagu see oli aastail 1921-1931.

Vastuseks organiseerisid gruusia rahvuslased seeria sanktsioneerimata miitinguid üle riigi. Väideti, et valitsus kasutab abhaasia separatiste rahvuslaste vastu. Protestid jõudsid haripunkti 4. aprillil 1989, kui kümned tuhanded grusiinid kogunesid valistushoone ette Rustaveli avenüül. Protestijad Iseseisvuskomitee juhtimisel organiseerisid rahulikke demonstratsioone ja näljastreike. Nõuti Abhaasia separatistide karistamist ja Gruusiale iseseisvust. Kohalikud valitsusametnikud, suutmata protestijaid ohjata, kaotasid olukorra üle pealinnas igasuguse kontrolli.

Taga-Kaukaasia sõjaväe ringkonna juht kolonelleitnant Igor Rodionov käskis 8. aprilli õhtul oma sõduritel mobiliseeruda. Vahetult enne sõjaväe rünnakut palus Gruusia patriarh Ilja II demonstrantidel lahkuda Rustaveli avenüült ja valitsushoone lähedusest. Eelmine päev olid avenüü lähedusse ilmunud nõukogude tankid, mistõttu oli ründeoht suur. Demonstrandid keeldusid ka pärast patriarhi palvet. Gruusia miilitsa üksused desarmeeriti just vahetult enne operatsiooni.

9nda aprilli pealelõunal, kella 15:45 paiku piirasid nõukogude tankid  ja kiindral Lebedi sõdurid sisse demonstrantide ala. Kindral Rodionov andis käsu puhastada avenüü demonstrantidest iga hinnaga. Kumminuiade ja sapöörilabidatega relvastatud sõjaväelased piirasid demonstrandid kõigist külgedest sisse, jättes ainult vabaks kitsa taganemistee. Ründamisel kasutasid sõdurid teritatud servaga metallist sapöörilabidaid, millega peksti igaüht, kes ette jäi. Politruk eeltöötles sõdureid mitte kedagi haletsema. Armees teeninud eestlased, lätlased ja leedulased jäid karistusoperatsioonist kõrvale, kuna polnud nõus rahva vastu minema ja võitsid gruusia rahva südame.

Üks ohver oli 16 aastane tüdruk, kes püüdis põgeneda ründavate sõdurite eest, kuid tagaajamisel ta kukkus ning löökidega pähe ja rindu peksti surnuks paari sammu kaugusel valitsushoonest. Tüdruku lohistas eemale ta ema, kes samuti sai vigastada. See vägivaldne rünnak võeti osaliselt videosse avenüü vastasmaja rõdult. Rünnakute tulemusel surmati 19 naist. Demonstrantide närvisüsteemi paralüseerimiseks kasutati mürkgaasi, mille tõttu sai kannatada üle 4000. Desarmeeritud miilitsad püüdsid paanikas demonstrante evakueerida. Opositsiooni ajakirjanikel õnnestus salaja lindistada, kuidas sõdurid ei lubanud arstidel ja kiirabi töötajatel vigastatud inimesi aidata. 

10ndal aprillil nõukogude valitsus süüdistas demonstrante avaliku turvalisusele ohu põhjustamises. Järgmisel päeval näitas Gruusia TV vägivaldselt tapetud naiste surnukehi ja videokaadreid kuidas punaarmee sõdurid brutaalselt tapsid demonstrante. Terve maailm oli šokis. N.Liidu valitsus aga deklareeris, et 20 inimese surmas on süüdi demonstrandid?

10ndal aprillil läks Tbilisi ja kogu ülejäänud Gruusia protestiks 40-päevasele leinastreigile. Inimesed tõid meeletus koguses lilli hukkamispaigale. Riigis kuulutati välja eriolukord, kuid streigid jätkusid. Lõpuks Nõukogude Gruusia valitsus läks erru. Moskva kinnitas, et demonstrandid ründasid esimestena ja sõdurid olid sunnitud neid tagasi tõrjuma. 

Rahvasaadikute kongressil (mai–juuni 1989) Mihhail Gorbatšov keeldus vastutusest ja süüdistas toimunus armeed. Anatoli Sobtšaki juhitud uurimiskomisjon tegi hiljem kindlaks, et nii riigi- kui armeejuhid olid sündmustes kaasosalised. Komisjoni raport tegi N.Liidus edaspidi raskemaks sõjajõudude kasutamise demonstrantide vastu. Sobtšak soovitas ka võtta sõjaväejuhid vastutusele 9. aprilli tragöödia eest. Paraku hiljem sai massimõrvar kindral Lebed osaleda duuma töös ja isegi Vene presidendivalimistel...

Georgia käekäik pärast 1991. aastat ei ole olnud nii rahulik ja ülesehitav kui Balti rahvastel. 1991. aasta 31. märtsil viidi Georgias läbi referendum riikliku iseseisvuse taastamise küsimuses 1918. aasta 26. mai iseseisvusdeklaratsiooni alusel. Osales 90,5% Georgia kodanikke, iseseisvuse taastamist toetas neist 98,93%. 

Kohe algasid ka probleemid, sest Georgia koosseisu kuulunud autonoomsed piirkonnad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei tunnistanud referendumi tulemusi ja teatasid soovist Georgia koosseisust lahkuda. Esmalt viis see aastatel 1991–1992 relvastatud konfliktini Georgia ja separatistliku Lõuna-Osseetia vahel, kus aktiivselt osales ka Venemaa.

Enne Georgia iseseisvuse taastamist riigipeaks valitud Zviad Gamsahurdia kukutati juba 1992. aasta algul relvastatud ülestõusu tagajärjel. Võimule tulnud ajutine sõjanõukogu kehtestas 1921. aasta põhiseaduse. Mässuliste moodustatud riiginõukogu etteotsa toodi endine Nõukogude Liidu kompartei juhtfiguur ja välisminister Eduard Ševardnadze. 

1993. aasta sügisel pöördus maapaost Tšetšeeniast kodumaale tagasi kukutatud Gamsahurdia, puhkes lühike kodusõda ning loomulikult olid kohe Ševardnadzet toetamas ka Vene väeüksused. Lisaks halvas Georgia riiklikku ülesehitust sõda separatistliku Abhaasiaga (1992–1993), kus Venemaa toetas täpselt talle vajalikul ja kasulikul moel mõlemat poolt.

Endine Nõukogude Liidu kõrge kompartei võimur oli aga absoluutselt võimetu riiki juhtima. Georgia langes täielikku kaosesse ja viletsusse. Majandus sisuliselt lakkas olemast, inimesed hoidsid end elus naturaalkaubavahetusega, pensionid ja riigitöötajate palgad olid kuude kaupa välja maksmata, elektrit anti isegi pealinnas Tbilisis mõned tunnid päevas, kaugemates külades puudus see nädalate ja kuude kaupa. Korruptsioon oli kirjeldamatu. Lisaks ähvardas Georgia küljest ära kukkuda veel kolmaski tükk, separatistlikule keskvõimule allumatu kohaliku võimuklanni valitsetud Adžaaria.

Kõik see viis pärast 2003. aasta parlamendivalimiste tulemuste ulatuslikku võltsimist nn rooside revolutsioonini, mida juhtis noor ja energiline USA-s õppinud, õigusteaduste doktori kraadi kaitsnud ja New Yorgis advokaadina töötanud Mihhail Saakašvili. 

Tema saavutused olid vaieldamatult ülimalt tähelepanuväärsed, eriti majanduskasvu ja korruptsiooni likvideerimise osas. Saakašvili suutis Georgiaga liita Adžaaria ühes perspektiivika kuurordi ja meresadama Batumiga ning separatistliku klanni minema kihutada. Kuid sellest edust tiivustatuna otsustas ta lahendada ka Lõuna-Osseetia probleemi 2008. aasta augustis. Sellele järgnes aga Venemaa sõjaline agressioon ja Lõuna-Osseetia okupeerimine.

Samal ajal tugevnes Saakašvili vastane opositsioon, kes süüdistas teda autoritarismis ja repressioonides oma poliitiliste vastaste suhtes. 2012. aastal kaotas tema juhitud erakond parlamendivalimised. 2013. aastal lõppes Saakašvilil põhiseadusega lubatud kaks ametiaega presidendina. Enne seda suutis ta läbi suruda põhiseaduse muudatused, millega Georgia muudeti parlamentaarseks vabariigiks. Saakašvili eesmärk oli jätkata poliitikas peaministrina, kuid see trikk ei õnnestunud.

Pärast 2013. aastat on Georgia jätkanud stabiilset arengut. Sellel riigil on lootust ühineda Euroopa rahvaste perega, vaatamata paljudele probleemidele, eelkõige oma suhteliselt isoleeritud geograafilisele asendile ning kaotatud territooriumidele.

12. aprillil 1978 Tbilisis Rusthaveli avenüül üliõpilasrahutus

riigikeeleks jääb gruusia (mitte vene) keel.

9. aprillil 1989 Tbilisis Rusthaveli avenüül meeleavaldus. Nõuti iseseisvust. Meeleavaldus suruti pisargaasiga maha, 21 hukkunut.

9. aprillil 1991 Gruusia iseseisvus. 9. aprill on rahvusliku ühtsuse päev.

Esimene president oli Zviad Gamzahurdia. Tema isa Konstantin Gamzahurdia oli Gruusia kuulsamaid romaanikirjanikke, elas üle stalinlikud vangilaagrid.

1992–1995 oli sisuliselt riigipeaks Eduard (Edvard?) Ševardnadze.

1992 presidendi ametikoht täitmata. Abhaasia kuulutas end iseseisvaks.

1995 valitakse Eduard Ševardnadze presidendiks.

2000 taasvalitakse Eduard Ševardnadze presidendiks.

2003 Eduard Ševardnadze kukutati veretu rooside revolutsiooniga. Rev ajendiks olid parlamendivalimised, mille tulemusi rahvusvaheliste vaatejate sõnul võltsiti. Oposisiooni liider Saakašvili kutsus rahvast rahumeelsele kodanikuallumatusele. Ühinenud opositsioon nõudis Ševardnadze lahkumist ja uusi valimisi. Kui Ševardnadze 22. nov üritas avada uue parlamendi istungit, tungisid hoonesse meeleavaldajad, roosid käes, katkestasid presidendi kõne ja sundisid ta põgenema. President kuulutas välja erakorralise olukorra, kuid sõjaväeüksused keeldusid valitsust toetamast. Järgmisel päeval teatas president tagasiastumisest, uutel erakorralistel parlamendivalimistel saavutas ülekaaluka võidu Saakašvili ja tema partei.

2004 – 2013 Mikheil Saakašvili.

Tsensuur, tööpuudus, naised lähevad Türgi territooriumile koristajaks või lapsehoidjaks.

Saakašvili vastane: miljardär Bidzina Ivanišvili. Vahepeal võeti temalt Gruusia kodakondsus; sai 1 aastaks peaministriks (kauemaks ei soovinud).

2013 sai presidendiks Giorgi Margvelašvili. 


GRUUSIA - MIS SEE ON?

Georgia areng ühtseks riigiks algas eraldi idapoolsest osast Ibeeriast ja läänepoolsest Kolhiidast.

Juba 4. sajandi alul muutus kristlus Ibeerias ja hiljem Georgias riigiusuks. Georgia on Armeenia järel teine kristlik riik maailmas. Selle järel kinnistus Püha Jüri kultus. Georgia ristimine sai teoks tänu Rooma impeeriumi Kapadookia provintsist pärit nunnale Pühale Ninole, kes kuulutas seal evangeeliumi. Tema isa Zabulon oli märter Püha Giorge (Jüri) sugulane. 

Teise versiooni kohaselt võttis ristiusu levimine mägilaste sekka siiski omajagu aega ja see ei toimunud kohe pärast seda, kui Ibeeria kuningas Marian III selle riigiusuks kuulutas. Et asi mägilastele köitvamaks teha, propageeriti kristlust just Püha Giorge kaudu, sest kõigist suurkannatajatest meeldis hobuse seljas kappav ja lohe tappev Püha Giorge neile kõige rohkem.

Olgu kuidas oli, suur osa Georgia mehenimesid on Georgi ning Georgia Püha Jüri järgi on kinnistunud Läänemaailmas selle riigi nimena. Sellest on ka Georgia kasutamine Gruusia asemel eesti keeles juurdumas. 

Püha Jüri on paljude maade kaitsepühak ja alates 2004. aastast on ka Georgia riigilipp punane rist valgel taustal tema värvides. Muuseas, nagu ka Inglismaa lipp. Mõned ajakirjanikud meil on lausa pakkunud Jürimaa kasutamist.

Jürimaa puhul tasub mainida fakti, mis eestlastele võib tulla üllatusena. Jürimaa Georgia on ka Maarjamaa! Ortodoksi maailmas on teada neli Maarjamaad: esimene – Ibeeria (Georgia), teine – Athose mägi Põhja-Kreekas, kolmas – Kiievi koobasklooster (Petšerska Lavra) ja neljas – Püha Seraphimi-Divejevo klooster Venemaal Nižegorodski oblastis, millele alus pandi Kiievis.

Nõukogude Liidu ajal ja praeguseni kasutatav Gruusia on Georgiat ümbritsenud islamimaailma nimetus Gurdžistan. 

Venelased jõudsid Lõuna-Kaukaasiasse mitte Kaukasuse peaaheliku kurusid ületades, vaid Kaspia mere äärest pikkade sõdade ajal Pärsiaga. Ilmselt just siis kuulsid venelased pärslaste kaudu kristlikust kuningriigist Gurdžistanist, kus elavad gurdžiinid. Vene keeles moondus see Gruusiaks ja grusiinideks. On arusaadav, et Georgiale pärsia- ja venekeelne nimetus oma riigi kohta ei meeldi.

Otsustava sammu tegi alles hiljaaegu Leedu. Leedu keelekomisjon otsustas, et seni kasutatud Gruzija kõrval võib edaspidi kasutada ka Sakartvelot. Leedu president ja peaminister teatasidki seepeale, et võtavad ametlikult kasutusele nimetuse Sakartvelo. Igal juhul võiks ka Eesti järgida Leedu eeskuju ja hakata kasutama Georgia ja Gruusia kõrval Sakartvelo nimetust, sest nii nimetavad oma maad selle elanikud ise. Sakartvelo – kartvelide maa – on tulnud Ida-Georgia ajaloolise piirkonna Karthli nime järgi. Karthli on olnud läbi ajaloo keskne ühendav lüli ühtse Georgia riigi tekkel.

GRUUSIA SUVI 2019

21. juuni: Thbilisis üritasid tuhanded meeleavaldajad neljapäeval tungida parlamendi hoonesse. Meeleavaldajad nõudsid  parlamendi esimehe tagasiastumist pärast seda, kui parlamendis oli kõnelenud Venemaa parlamendidelegatsiooni juht Sergei Gavrilov, kes kasutas selleks spiikri kohta.

Koha peal viibivate ajakirjanike hinnangul oli kogunenud umbes 10 000 protestijat, kellest osa tungis läbi märulipolitsei tõketest ja pääses parlamendihoone hoovi. Märulipolitsei surus nad tagasi, kasutades politsei rahvahulga ohjeldamiseks kummikuule ja pisargaasi. 

Gruusia parlamendi esimees Irakli Kobahhidze astus reedel meeleavalduste tõttu tagasi.

Oma külaskäigu ja esinemisega Gruusia parlamendis riigis poliitilise kriisi põhjustanud Vene parlamendisaadik Sergei Gavrilov ütles reedel, et Gruusias käib endise presidendi Mihheil Saakašviliga mahitusel riigipöördekatse.

22. juuni: Venemaa president Vladimir Putin kirjutas alla ukaasile, mis keelab riigi lennuettevõtetel teha vedusid Venemaalt Gruusiasse.

Suveloo taustaks lugu lehelt "propastop", (08. juuli) , mida peavad Eesti Kaitseliidu vabatahtlikud:

https://www.propastop.org/2019/07/08/5132/

“Eksib see kes arvab et Tbilisi oli erand / Totaalsed riigid pole iial hiiland mõistusega,” laulis punkansambel JMKE 1989. aastal, kui nõukogude sõjavägi tappis praeguse Gruusia parlamendihoone ees 21 meeleavaldajat.

Meedias on liikvel narratiiv, mille järgi on Gruusia tekkinud mäsu  ise põhjustanud – suutmatusega tagada Tbilisi Õigeusu Parlamentidevahelisel Assambleel osalevate Venemaa saadikute turvalisust, võimetusega ohjeldada opositsiooniparteid ja protesteerijaid, aga ka üldise agressiivse russofoobia tõttu.

Siiski on just Kreml see, kes otsustas Gruusia siseriiklikke sündmusi välispoliitiliselt eskaleerida: keelas vastastikused lennud, hoiatas oma elanikke sinna riiki reisimise eest ning on ähvardamas Gruusia veine impordikeeluga. Gruusiat süüdistab russofoobias kogu Kremli kontrolli all olev meedia,  maalides riiki intensiivselt kõigis toimunus süüdlaseks. Seega on kõik reaalsed sammud Gruusia vastu on ellu viinud just Venemaa.

Küsimuse “Kes alustas?” seadmist esikohale võib pidada infokonflikti üheks võtteks, mis annaks ründavale poolele justkui vabad käed omapoolsete sammude astumiseks. 2008. aasta Gruusia sõja alustamist õigustas Venemaa just teise poole esimese rünnakuga. Sarnased narratiivid olid liikvel ka Ida-Ukraina sõja ja Krimmi okupeerimise eel.

Konflikti käivitanud sündmused Gruusia parlamendis ei tundu Kremli poolt liikvele lükatud. Siiski näib Venemaa võimuladvikul olevat kõik ettevalmistused tehtud, et sobiva võimaluse tekkimisel Gruusias omapoolseid aktsioone alustada. Kiirus ja kindlus, millega Gruusia majanduse vastased sanktsioonid ellu rakendati ja aktiivset meediarünnakut alustati, annab tunnistust, et plaanid ei olnud improviseeritud, vaid need ootasid juba pikemat aega rakendamiseks sobivat juhust. Kõnealuse kriisi tekkimisel ajend leitigi.

Venemaad on provokatsioonides süüdistanud Gruusia president Salome Zurabišvili ning valitsuserakonna Gruusia Unistus ja sisuliselt kogu riigi mitteametlik juht miljardär Bidzina Ivanišvili. Pole siiski selge, mis alusele need süüdistused toetuvad.

Tekkinud tüli on mõjunud Gruusiale juba praegu rängalt. Venemaa sanktsioonide suurust mõõdetakse 1,5% suuruse sisemajanduse kogutoodangu langusega. Oluliselt on kahanenud Gruusia usaldusväärsus NATO ja EL liitlaste silmis, millele lähenemiseks on tehtud pikki aastaid tõesti head tööd, sest Tbilisis toimunu ei tee au valitsusele ega opositsioonile.

Gruusia toetamiseks tasub seda riiki turistina külastada, seda enam, et just algasid otselennud Tallinnast Batumisse. Seevastu näiteks Borjomi vee joomine ei pruugi olla parim viis Gruusia abistamiseks. Seda Bakuriani mägedest pärit tervislikku mineraalvett müüb Eestisse Alfa Grupp, Venemaa üks suurimaid firmasid, mille suuromanik on Vikipeedia andmetel nii Venemaa kui kogu maailma üks rikkaim inimene Mihhail Fridman.

Kas sarnane rünnak on võimalik ka Eestile?

Huvi korral võiks Kreml leida küllaga ettekäändeid, et sarnast meediarünnakut initsieerida. Sobib mõni ajaloo või fašismisüüdistusega seotud teema, miks mitte näiteks Lihula ausammas. Uudised, nagu plaanitaks seda kivi taas avada, on leidnud Idanaabri meedias viimastel päevadel palju kajastamist. Aga kasutada saaks ka muid propagandanarratiive: “kaasmaalaste” ahistamist, venelaste inimõiguste piiramist või lihtsalt abstraktset süüdistust russofoobias.

Sammud Eesti turismi vastu oleks samuti võimalikud, ehkki Venemaalt pärit külalised ei ole nii suure osakaaluga kui Gruusias. Kõige suurem võimalik kahju oleks löök aga Eesti mainele. Kui peaksime tõrjuma süüdistusi ja selgitama asjaolusid Lääne ja liitlaste ees, tooks see Eesti kuvandile kindlasti kahju.

Muide, Venemaa meedia on püüdnud Eestit Gruusia vastasseisu juba tõmmata. Idanaabri meedias väideti, et Tbilisis rünnati ka Eesti saadikuid, kes osalesid Õigeusu Parlamentidevahelisel Assambleel. Uudis oli Kremli ajakirjanduses meelega vildakalt sõnastatud, venekeelne Postimees andis sündmuse kohta teada, et esines küll arusaamatusi, need said aga sõbralikult lahendatud.

KUNINGANNA TAMAR

• Bagrationid on üks maailma vanemaid kuninglikke dünastiaid ja vanim perekond õigeusu kirikus. 
• Kehastab Gruusia naise ilu, tarkust, kannatlikkust, õiglust. Grusiinid ütlevad: "Tamari-sugused naised nutavad vaid korra sajandis."
• Tamar on kuulutatud pühakuks, 14. maid tähistatakse Tamari päevana (Tamaroba). 2010 avati Mestias Tamari nimeline lennujaam (Queen Tamar Airport). 
• Gruusia režissöör Levan Lomašvili tegi sarja "13 valitsejat", esimene seeria (2015) oli pühendatud Tamarile. 
• 
  
• Kõige kuulsam Bagrationi perekonna valitseja on kuninganna Tamar Suur, kes elas 11.-12. sajandi alguses. Tema valitsus ajal saatis Gruusiat sõjaline edu, õitses teadus ja kunst. Teda peetakse kõige võimsaks kuningannaks mitte ainult Gruusia ajaloos, vaid ka kogu Lähis-Ida ajaloos. Kuldajastu. 
• Iga uue ajastuga üritatakse Tamari "hääde tegude" arvu suuremaks puhuda. Peaasjalikult tähendab see kirikute ehitamist ja kindluste taastamist.
• Sünni- ja surmaastad pole täpselt teada. Suur osa elust legendideks saanud.
• Küsitlused "kõige õigem grusiin" - Tamar on alati konkurentsitult esimeseks hääletatud. Kõik on veendunud, et küik vanad kirikud, kloostrid ne on Tamari suust kukkunud. Soovunelmate kehastus.
• 
  
• Kuninganna Tamara, keda, tõsi küll, terve eluaja kutsuti kuningas Tamariks, oli esimene naine Gruusia ajaloos, kes iseseisvalt riiki juhtis.
• Isa Bagrationide suguvõsast, ema Alaania (osseedid) kuninga tütar. Alaanid olid kuulsad oma vaprate sõjameeste poolest ja kõik Bagrationid võtsid sealt hea meelega naisi. 
• Isa Giorgi III lasi tütre sünni puhuks ehitada Didube Jumalaema sündimise kiriku Tbilisis (Didube pole säilinud, selle asemel ehitati  19 saj uus kirik).
• Esimest korda krooniti Tamar kuningaks oma isa Georg III poolt juba kuueaastaselt (1178) Uplistsikhe kaljukoopa kirikus (hakkas valitsema koos isaga), teist korda Kuitaisi Gelati katedraalis (pärast isa surma).
• 
  
• Tamari, õigemini tema isa troonilesaamisele eelnesid ohtrad "vennatapud".
• Lapsena oli kuulekas ja vaga - turgutas kerjuseid leivakoorukestega, kudus kloostritele jne. 
• Jäi varakult emata, isa andis ta tädi Rusudani hoolde. See oli Kiievi vürsti naine. Tamar sai suurepärase hariduse ja suutis ka kõige keerulisematel hetkedel säilitada hingelise tasakaalu ning enesevalitsemise.
• Sai varakult aru, kuidas "asjad käivad". Hakkas ellu viima omaenda kaadripoliitikat. Oli tasakaalukas, kuid kriitilistel hetkedel näitas võimu kuritarvitanud ülemkihile koha kätte - võttis ära tiitlid, privileegid, konfiskeeris vara. 
• Otsis enda kõrvale ustavaid inimesi. Kutlu-Arslan tuli välja ideega, mis meenutab praegust demokraatiat (parlament; Brittide alamkoda). uurijad on selles osas väga üllatunud - parlamentarism Inglismaal tekkis loomulikul teel (kuningad pigistasid rahvast maksudega jne) - Gruusias sellist "vajadust" justnagu polnud. Parlamenti küll ei tekkinud, kuid sellest oldi kukesammu kaugusel.
• Võttis ette Verdzia koopad: need olid rajatud 12 saj isa Giorgi III poolt kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks. Tamar lasi need muuta usuliseks keskuseks, rajati klooster ja siia kasvas 50 000 elanikuga linn. 
• Tamari esimeseks abikaasaks oli Juri Bogoljubski (1185-89), s.o 4 aastat. Oli õigeusklik venelane, pulma-aastal läks vürst Igor oma väega polovetside vastu - seega oli paariminek omamoodi Vene-Gruusia tehing. Mitmete allikate kohaselt oli Juri joodik, perevägivallatseja ja pede. Lahutamine oli tol ajal väga keeruline; koos elati 2,5 a, lahutusprotsess 1,5 a.
• Teine abikaasa: osseedi (alaani) võrst Soslan. Teadsid üksteist juba lapsepõlvest. Rühikas, oskas mitut keelt, rikas, tasakaalukas. Väejuht. Laulatus Didubes - selles kirikus, mille isa oli tütre sünni auks rajanud. 
• 1191 sünnitas poja, kellest sai hiljem valitseja Giorgi IV. 1193 sündis tütar Rusudan. Mõlemad said hea hariduse.
• 
  

• Tamarit kutsuti mep’et’a mep’e – “kuningate kuningas” ja tema valitsemisaega nimetati “kuldseks”. Pole ka ime, sest riik elas rikkuses ja õitsengus, laienes “merest-mereni” – haarates endale kogu Musta ja Kaspia mere vahelise ala. 
• Kuninganna Tamara teenistuses oli suurepärane Gruusia luuletaja ja varahoidja Shota Rustaveli, kes oli kangelasliku luuletuse autor "Kangelane tiigrinahas".Rustaveli poeem lisati Gruusia riigi arhiivi. Huvitav on see, et originaalses luuletuses ei kanna Tariel tiigrnahka, nagu on mainitud pealkirjas, vaid leopardi nahka.
• Kunagi elasid ka tiigrid Gruusias, nende kohalik alamliik oli Turani tiiger.
• Legend Rustavelist: 1177 toimus mäss isa Giorgi III vastu (Orbelid, elasid Lori kindluses), utsitasid Demetre I lapselast Demnat alustama sõda valitsejakrooni pärast, mässajad jäid kaotajaiks, Demnal torgati silmad peast välja, heideti kasematti, kust ta imekombel pääses, armus Tamari, Võttis endale nimeks Rustaveli ja pühendas Tamarile poeemi. 
• Poeem valmis ca 1189, Vephistkaosani, pühendatud Tamarile. Samal ajal, 1188 tellis širvan-šahh Ahsitan poeet Nizami Ganjavilt üsna sarnase sisuga poeemi "Leila ja Medznun" (ka Leila ja Majnun), mis põhineb vanal araabia legendil noore poeedi traagilisest armastusest. Nii sündisid peaaegu pheaegselt Taga-Kaukaasia kaks kõige kuulsamat värssteost.
• 
  
• Igiammustest aegadest on ringelnud ka müüdid Tamari salaarmukestest. Esimesed ilmusid lagedale ca 700 a pärast Tamari valitsemist (!) Puškin pole sõnagi lausunud, kuid Lermontov kirjeldas oma luuletuses "Tamar" (1841) neid juba üsna põhjalikult - arvatakse, et Lermontovi kõrvu jõudsid lood ühest teisest, ka teisel ajal elanud Imerethi Tamarist, kes küll oli tuntud ohjeldamatu liiderlikkuse poolest. Kõige tõhusamalt levitas Tamari liiderlikkuse müüti Majakobski, kes puudutas Tamari armukeste teemat kahes teoses. 
• 
  
• Tamari valitsemisaega iseloomustavad grusiinide mentaliteedi võrsete tärkamine, geniaalsete luuletajate looming, suurte mõtlejate ja pühasõnakuulutajate esilekerkimine, Gruusia maine tõis rahvusvahelisel areenil, (Türgi ja Egiptuse vaitsejad pidasid auasjaks kutsuda oma ihukaitsesse mägilasi; lood grusiinlannade ilust).
• Sõjalised võidud, saadud trofeed, regulaarselt laekuvad maksud tegid Gruusia keskaegse maailma üheks rikkamaks riigiks. 
• Ehitati kindluseid, koole, teid, laevu, kirikuid. Prioriteediks haridus. 
• Surma aeg pole teada; põhjuseks mingi haigus. Oletatavasti vähk. Maetud Gelatisse. 
• Vähi raviks: "25 vähki pestakse jooksva vee all, seejärel 3-liitsilisse savinõusse, valatakse üle viinaga, 30 päevaks seisma, siis valatakse tõmmis teise nõusse, vähid jahvatatakse jahuks, 1 napsiklaasi kohta 1 lusikatäis segu" - teada on, et retsept on pärit 10 saj-st ja et seda kasutas Tamar
• Tamari ja Soslani poeg Giorgi IV pidi täitma emale antud vande ja matma ta "pühale maale". Õige kaukaaslasena ei tulnud emale antud vande murdmine kõne allagi. Lisaks kartsid sugulased, et Tamari põrm võiks langeda rüvetuste ohvriks - jäärapäised ja upsakad vürstid ei olnud ikka veel rahul sellega, et nende üle valitseb naine. 
• Valmistati neli ühesugust tammekirstu - ühte pandi Tamar, ülejäänutesse temaga sarnaste naisterahvaste laibad. Ööpimeduse varjus lahkusid neli protsessiooni valitsejanna lossist Mtshketas, igaüks ise suunas. Matmispaigad on tänaseni teadmata. Saladuse säilitamiseks kasutati äraproovitud viisi - kõik matjad pidid Mtshketasse tagasi pöörduma, kus sõdurid nad kõik tükkideks raiusid. Ja et ikka veel kindlam olla, lasid lähikondlased oma ettevaatlikkuses isegi nii kaugele, et lasid eriti ustavatel sõduritel tappa kõik matjaid tapnud sõdurid.
• Tamari matmispaika on otsitud rohkem kui 8 sajandit. 2014 teatas Taga-Kaukaasia infoagentuur, et Inguššias oli üks teeremondi brigaad avastanud vana koopa, kus olid alaania riigi väärisasjad. Oletati, et tegemist võib olla ühega neljast hauast. 
• 
  
• 
  
• Ajkiri "Planeedi saladused" nr 3 (9) juuni-juuli 2019

EDUARD ŠEVARDNADZE

• 1928-2014, NL ja Gruusia poliitik, G president 1995-2003
• Astus juba 20-selt KP-sse, terve elu poliitikas olnud,
• pooldas Gorbatšovi uutmispoliitikat
• elas üle atendaadid 1995 ja 1998
• läks peale roosirevolutsiooni erru

MIKHEIL SAAKAŠVILI

• sünd 1967
• president kaks ametiaega, 2004-2013 (rohkem pole seaduse järgi võimalik, pärast seda Odessa oblasti kuberner.
• Lõpetanud Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. Magistrikraadi õigusteaduses sai New Yorgist ning doktorikraadi Washingtoni ülikoolist. Diplom ka rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis.
• Saakašvili valdab peale gruusia ja vene keele vabalt inglise ja prantsuse keelt.
• Saakašvili on abielus  hollandlanna Sandraga, kellega ta tutvus enne USA-sse minekut ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz. 
• 
  
• Töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos.  Temaga võttis ühendust vana sõber Gruusiast, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse.
• 2000 sai Saakašvili president Ševardnadze poolt ametisse nimetatud valitsuse justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid.
• 2001 süüdistas Saakašvili majandusministrit, julgeolekuministrit ja Thbilisi politseiülemat  ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt. Nimetatud olid enesele ehitanud kallid villad. Saakašvili esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. President Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Saakašvili astus tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
• 2002 valiti ta Thbilisi linnavolikogu (Sakrebulo) esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks
• 
  
• Oli president Eduard Ševardnadze tagasiastumiseni viinud "rooside revolutsiooni" üks juhte ja võitis järgnenud presidendivalimised  96,25 % häältest. Astus 2007. aasta 25. novembril pärast opositsiooni meeleavalduste jõuga laialiajamist ennetähtaegselt ametist tagasi. Valiti 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel uuesti presidendiks 53,5 % häältest.
• • Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata hääletustulemuste võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus ta oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
    20.–23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"). 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astus Ševardnadze tagasi.
  • 4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
  • Uue presidendi suuremad probleemid olid Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias.
    Saakašvili seadis endale ülesande tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta palus abi ja investeeringuid lääneriikidelt. Saakašvii lubas parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
    24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
    Saakašvili andis ametivande 25. veebruaril ja kirjutas samas alla aktile, mis kinnitas Gruusiale uue riigilipu. Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut. Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA riigisekretär  ja Venemaa välisminister . Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu
• 
  
• President Saakašvilit peetakse läänemeelseks juhiks, kes viis Gruusias läbi rea edukaid reforme, samas kritiseeriti teda autoritaarsete tendentside pärast. Poliitilised vastased on talle ette heitnud populismi, demagoogiat ja võimujanu ning süüdistanud teda valimistulemuste võltsimises.
• 
  
• 2007. aasta sügisel puhkesid Gruusias valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste lõkkelelöömises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil, kes loopis süüdistusi süütegudes alates korruptsioonist kuni mõrvadeni. Opositsioon ei olnud rahul ka võimupartei poolt läbiviidud muudatustega valimiskorras. Tuge said protestijad suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. Muuhulgas oli Okruašvili presidenti süüdistanud kavas Patarkatsišvili kõrvaldada.
  7. novembril otsustas valitsus juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali ajada. President kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Inimõigusorganisatsioonid süüdistasid Gruusia valitsust ebaproportsionaalse jõu kasutamises, Saakašvili valitsust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
  Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda, kuulutas välja erakorralised presidendivalimised.  Saakašvili võitis erakorralised valimised esimeses hääletusvoorus olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees ja vannutati 20. jaanuaril 2008 teiseks ametiajaks presidendiametisse.
• 2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast rida relvaintsidente käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud vastu seista Venemaa, Lõuna-Osseetia ning Abhaasia vägedele. Prantsusmaa presidendi vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa 6-punktise rahuplaani allakirjutamiseni, kuid augusti lõpus tunnustas Venemaa Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning ei viinud oma vägesid viimaste territooriumilt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted.
  Venemaa president Dmitri Medvedevi väljendas peale sõda seisukohta, et Venemaa ja Gruusia suhete normaliseerumine pole võimalik, kuni Gruusiat juhib Saakašvili.
• Õhtuleht 2008: Saakašvili vaimsest tervisest: Vene psühhiaatri Mihhail Vinogradovi sõnul on Gruusia president pärast augustis juhtunut vaimselt tasakaalutu. "Tema värisevad huuled viitavad neurootilisele ja ebakindlale iseloomule. Ta kardab kogu aeg, et keegi talle vastu pead lööb. Ta närib lipsu rahvusvaheliste telekaamerate ees. Ta on kaotanud valitsuse omaenda käitumise üle," ütleb psühhiaater.  
• 
  
• Saakašvili visiidist Eestisse 2010, mõned lõigud: https://virumaateataja.postimees.ee/246380/gruusia-riigipea-imetleb-eestit
• "Meenutan ikka Bismarcki ütlust, et kõik lepped, mis on sõlmitud Venemaaga, maksavad vähem, kui see paber, kuhu nad kirjutatakse. XXI sajand on seda samuti näidanud."

SALOME ZURABIŠVILI

• G president al dets 2018
• endine Prantsusmaa diplomaat ja G välisminister. Oli peaaegu kogu välisministri ametiaja ühtlasi Prantsusmaa diplomaat ja sai sealsest välisteenistusest palka. See oli üks põhjus, miks teda palju kritiseeriti.  Tänini on tal Prantsusmaa ja Gruusia topeltkodakondsus.
• Vanemad emigreerusid Gruusiast pärast nõuk võimu kehtestamist
• Õppis Pariisis poliitikat, magister USA-s. 
• Lisaks prantsuse ja gruusia keelele valdab Zurabišvili inglise, saksa, itaalia ja vene keelt.
• Töötas diplomaadina Rppmas, Brüsselis, Washingtonis ja ÜRO-s. Gruusias käis esimest korda 1986, kui töötas Washingtonis.
• 2018 valiti ta üldrahvalikul hääletusel Gruusia esimeseks naispresidendiks.