Gruusia sõjatee
Gruusia Sõjatee on 212 kilomeetri pikkune tee üle Kaukasuse saavutades kõrgeimas punktis, Jvari kurul, kõrguse 2379 m merepinnast.
Seda ülepääsu Kaukasusest teadsid juba vanad kreeklased, kuid "korralikuks" teeks ehitati rada ümber esimeses versioonis 1769. a Pavel Potjomkini (viimane oli siis tolle Grigori Potjomkini sugulane, kes Katariinale lihtinimeste vaesuse peitmiseks laskis paar fake-linnakest - nn "potjomkini külad" - vuntsida) käsul. Pärast seda ehitati ja parendati teed pidevalt vene armee poolt kuni 1863. aastani. Tee oli algselt oluline Gruusiaga sõdimiseks vajalike vägede ja sõjamandi liigutamiseks. Peale Gruusia annekteerimist 1801. aastal muutus see võtmetähtsusega teeks Kaukaasia teiste piirkondadega sõdimisel.
Seda teed on sõitnud ja ülistanud Gribojedov, Puškin, Majakovski...
Gruusia Sõjatee praegu on transiitteeks Kaukaasia riikide ja Venemaa vahel (kuid ka üheks võimaluseks sõita Venemaalt maitsi näiteks Iraani ning Türki). See on täis rekkasid ja vene turistide sõiduautosid. Liikluse tihedust võib võrrelda ausalt öeldes tipptunniga Tartu Riia tänaval. Esialgu, Tbilisi suunalt minnes, tõuseb tee mäkke sujuvalt ja pikkadel sirgetel ei anna tihe liiklus hullusti tunda, ent kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit algavad järsud serpentiinid, millel julmas tossupilves Kamazid vaikselt koolevad ning kasvatavad hetkedega enda taha silmapiirini ulatuvad järjekorrad. Siin- seal hüppab katkematust autorivist ootamatult välja ikka mõni surematu juhiga Lada või BMW, mis koha võrra edasisaamise nimel laupkokkupõrkega riskides vihaselt tuututades edasi üritab rühkida.
* * *
Tee ääres on näha peenikest katmata gaasitoru (kollane, vahel ka punane), mis kulges pikalt-pikalt-pikalt. Maapiirkondadesse noorte ja üldse elanike meelitamiseks on (iga maja juures on näha gaasimõõturit) teatav osa gaasist tasuta, alles selle koguse ületamisel tuleb maksma hakata.
* * *
* * *Enne kurule jõudmist ilutseb tee ääres ühel rohelisel künkal Gruusia-Vene sõprusele pühendatud üüratu monument. Täpsemalt püstitati rajatis 1783. a Georgievski leppe mälestuseks, mille kohaselt Gruusia läks Pärsia ülemvõimu eest pääsemiseks Venemaa protektoraadi alla. Selle kohta, et ei läinud mööda kahtekümmend aastatki, kui peale seda pidulikku sündmust annekteerib tsaaririik Gruusia. Sellest monumenti ei ole... Veider kahekeelne koht. Parkla ja monumendi ümbrus kihas elust: tümakas käis, šašlõkimüüjad, nännimüüjad, piknikupidajad jne – nagu olnuks käimas Õllesummer... Me ei hakanud seal peatuma.
* * *
* * *
Stepantsminda on lähtekohaks Kazbeki otsa ronijatele ja teistelegi mägiradadele minejatele, siin on kõik võimalused mägirattasõiduks, saab tegeleda raftinguga, paragliidinguga, kopterisõiduga ja taevas teab veel millega. Pluss on siin alati pinu muidu huvilisi, nagu meie, kes tahavad lihtsalt Gergetis käia ja Kazbekki lihtsalt kaugelt puusalt tulistada. Seepärast kihab see koht igasugu lahedatest tegelastest – õhtune melu meenutas pisut mõnd Queenstowni seiklusteotsijate baasi.
Stepantsminda on oma nime saanud ühe munga, Püha Stephani, järgi, kellel kusagil sealkandis, Tereki jõe orus, asus erakla. Küla ristiti Kazbekiks nõukaajal, aastal 1925. ning sai oma õige nime tagasi alles 2007.a. Kazbegi / Kazbeki nimi tuleneb kohalikest mõisnikest (meie mõistes), õigemini ühest konkreetsest mehest Gabriel Chopikashvilist, kes aitas kohalike inimeste mässu tsaaririigi vastu maha suruda. Juudase teenete eest sai ta okupatsiooniarmee ohvitseriks ning võttis uue nime oma isa eesnime järgi (Kazi-Beg). Tema poeg tõusis tsaariarmees koguni kindraliks sõdides teiste kohalike mägirahvaste vastu. Viimase pojast - Alexander Kazbegist – sai kirjanik ning kun tegemist oli Stalini lemmikkirjanikuga, nimetasidki nõukogulased Stepantsminda Kazbekiks. Alexandri kirjutatud "Isatapja" oli Stalini lemmikjutustus; üks tegelane kandis seal nime Koba (ttema: Robin Hoodi laadis rahvavõitlus) - Stalini parteiline hüüdnimi, mille ta ise endale võttis.
Kazbek ei ole turismiobjekt: mägi oma ettearvamatute oludega eeldab matkaõpet ja samas on nii täiuslikult ehe ja ilus. Kõrgel asula kohal kõrguv klooster oli endise Saksa DV pensionäridest naiste hulgas väga populaarne: külalislahked grusiinid jutustasid, et see aitab vallalised naised abiellu.
Kazbeki regioonis on mitmed tipud kõrgemad kui 4000 m ja see on Kaukasuse üks tähtsamaid mägironimise ja matkamise paiku. Kazbeki mägi on samuti tuntud kui "Mkinvartsveri" ("liustikemägi") – oma gruusiakeelse nime järgi, sest seal on 9 liustikku. Kazbeki loetakse tõsiseks mäeks ja tippu tuleb algajatel võtta kui boonust, kuhu võib aga ilmtingimata ei pruugi jõuda.
Kui ma ütlen siin maaliline, ülev, võimas, ilus jne, siis see tegelikult ei anna edasi seda XVI sajandist kivikaarte ja looduse kooseksistentsi. Hallide kulunud nurgakvaadrite kõrval taamal tõusvaid rohetavaid mäenõlvu vaadates sisendab see kooslus tervikuna sisemist rahu, ajatust ning kindlust... Pühakoda kasvab välja sellest füüsilisest kohast, vastandudes ja samas sellega üheks saades - natuke robustne, pisut kiivas, kare nagu kotiriie. Ja need ornamendid ümber akende ja ustekülgedel! Vaade Kazbekile või mäe jalamil laiuvale Stepantsmindale seejuures ei olegi nii tähtis. Õigemini, ükski konkreetne vaade ei oma tähtsust, vaid kõik koos: tuul, palvepomin, habras aroom, milles seguneb jöise niiskuse, lambasõnniku ja viiruki lõhn, hall krobeline kivi, haljendavad nõlvad ja lumi kusagil kõrgel, isegi rattajäljed ja Kazbekile minejate pisike telklaager kusagil taamal.
Mineraalveebassein Stepansmindas: Paar kilomeetrit külast Tbilisi poole, keset jõelammi ujumisbasseini mõõtu betoonist moodustis, kuhu voolas rennipidi otse puurkaevust väljapurskav külm mineraalvesi. Maitsesime otse puurkaevust purskavat vett – see mekkis imehästi: kerge loodusliku mulliga, natuke magusavõitu ja mitte väga pealetükkiva keemialabori maitsega. Vee temperatuur peaks olema seal 14...15 kraadi. Hele tahtis kindlasti ujuma minna. Läkski. Esialgu tundus külm, kuid soojas lõunapäikeses oli tegelikult väga mõnus kibisevasse mullivette sukelduda!
Mäekülg oranž, mineraalvesi, gaase ei ole, ehkki kihiseb - rauasisaldus ülisuur
Seda ülepääsu Kaukasusest teadsid juba vanad kreeklased, kuid "korralikuks" teeks ehitati rada ümber esimeses versioonis 1769. a Pavel Potjomkini (viimane oli siis tolle Grigori Potjomkini sugulane, kes Katariinale lihtinimeste vaesuse peitmiseks laskis paar fake-linnakest - nn "potjomkini külad" - vuntsida) käsul. Pärast seda ehitati ja parendati teed pidevalt vene armee poolt kuni 1863. aastani. Tee oli algselt oluline Gruusiaga sõdimiseks vajalike vägede ja sõjamandi liigutamiseks. Peale Gruusia annekteerimist 1801. aastal muutus see võtmetähtsusega teeks Kaukaasia teiste piirkondadega sõdimisel.
Seda teed on sõitnud ja ülistanud Gribojedov, Puškin, Majakovski...
Grusiinid on väga usklikud: kui näevad kirikut, löövad risti ette. Giid: „Nii ka meie bussijuht: näete – sõidab-sõidab, ja iga kord, kui teele juhtub kirik, lööb ta kiiresti risti ette.“
Gruusia Sõjatee praegu on transiitteeks Kaukaasia riikide ja Venemaa vahel (kuid ka üheks võimaluseks sõita Venemaalt maitsi näiteks Iraani ning Türki). See on täis rekkasid ja vene turistide sõiduautosid. Liikluse tihedust võib võrrelda ausalt öeldes tipptunniga Tartu Riia tänaval. Esialgu, Tbilisi suunalt minnes, tõuseb tee mäkke sujuvalt ja pikkadel sirgetel ei anna tihe liiklus hullusti tunda, ent kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit algavad järsud serpentiinid, millel julmas tossupilves Kamazid vaikselt koolevad ning kasvatavad hetkedega enda taha silmapiirini ulatuvad järjekorrad. Siin- seal hüppab katkematust autorivist ootamatult välja ikka mõni surematu juhiga Lada või BMW, mis koha võrra edasisaamise nimel laupkokkupõrkega riskides vihaselt tuututades edasi üritab rühkida.
* * *
Tee ääres on näha peenikest katmata gaasitoru (kollane, vahel ka punane), mis kulges pikalt-pikalt-pikalt. Maapiirkondadesse noorte ja üldse elanike meelitamiseks on (iga maja juures on näha gaasimõõturit) teatav osa gaasist tasuta, alles selle koguse ületamisel tuleb maksma hakata.
* * *
Enne korralike tõusude algust jääb Venemaa suunal sõites paremat kätt Argavi jõele paisutatud maaliline Zhinvali / Jinvali veehoidla. Vee võrv sõltub ilmast - võib olla imerohesinine, võib olla porine. Ehitatud nõuk ajal, mitu küla jäi vee alla, isegi linn ja kirik. Kõirikuõpetaja pani needuse peale, kõik ehitajad olla hiljem ebaloomulikul viisil siitilmast lahkunud...
Georgia on maailmas 3. kohl hüdroressursside poolest.
* * *
Georgia on maailmas 3. kohl hüdroressursside poolest.
* * *
Teispoole veehoidjat jääb kohe tee äärde taas üks Gruusia maalilisemaid maamärke – Anauri kindlus Arkalase kanjoni serval. Kindlus ise on nagu iga vähegi paremini säilinud keskaegne kindlus ikka (nagu Tolkieni raamatust) – pudipadiärisse mattunud turistilõks: müürid XIII sajandist ja paar torni XII sajandist. XVI ja XVII sajandil ehitati kindluse sisse pühakohad – kenad "tüüpilised" gruusia kirikud... Kirikud nagu kirikud siin maal ikka: keskse ümmarguse teravatipulise torniga ja kitsaste väikeste piklike ümarakaareliste akendega. Suuremas kirikus võib näha XVIII sajandi freskosid, kuid sealgi on need pihta saanud ülevalgendamisest ja kunagisest ulatuslikust tulekahjust. Peamine põhjus Anauri juures peatuse tegemiseks ongi pigem kaugvaade linnusele Argavi jõeoru taustal. Kindlusse ning kirikutesse sisenemine tähendab juba küünarnukitundega rahvamassis rüselemist.
Kirik oli väga võimas, ikka keskel troon nagu mujalgi (iste, kuhu istub ainult Jeesus), seinal eriline fresko ülestõusmisest (näiteks loomade poolt ära söödud inimesed tulevad välja nende loomade suust).
Kiriku õuel tunneliava – sealtkaudu oli sõja ajal ühendus välismaailmaga (jõega?).
Omapärased tellistest laotud kaarjate sakkidega ja avadega müürid.
Vonklevate juurtega puu õuel, kivine kõrgendik
* * *Enne kurule jõudmist ilutseb tee ääres ühel rohelisel künkal Gruusia-Vene sõprusele pühendatud üüratu monument. Täpsemalt püstitati rajatis 1783. a Georgievski leppe mälestuseks, mille kohaselt Gruusia läks Pärsia ülemvõimu eest pääsemiseks Venemaa protektoraadi alla. Selle kohta, et ei läinud mööda kahtekümmend aastatki, kui peale seda pidulikku sündmust annekteerib tsaaririik Gruusia. Sellest monumenti ei ole... Veider kahekeelne koht. Parkla ja monumendi ümbrus kihas elust: tümakas käis, šašlõkimüüjad, nännimüüjad, piknikupidajad jne – nagu olnuks käimas Õllesummer... Me ei hakanud seal peatuma.
* * *
Gergeti külasse, mille kõrgemal künkal asub taas üks Gruusia sümbolitest – Gergeti Püha Kolmainsuse kirik 14 sj-st. asub väga kõrgel (2170 m), seega jumalale lähemal, miska tee siia on vaimne puhastumine.
Jalgsi ca 3h, džiibiga 30 min
- Kiriku juurest avanevad ilusaimad vaated Kazbekile.
- Sameba – mäe nimi, millel Gergeti kirik asub.
- On olnud ajaloolisse provintsi Chevi peakirikuks.
- Kiriku populaarsus kasvas eriti nõuk ajal, mil usuteemad olid keelatud.
- Kompleks koosneb ruudukujulise põhiplaaniga kuppelkirikust, kellatornist ja nõukogu majast, mis 15. saj kiriku lõunaküljele ehitati.
- Kiriku fassaad ja kuppel on kaunistatud gruusia ornamentidega.
- Enne kiriku ehitamist seisnud mäel rist.
- Vanasti olnud külaelanikel kiriku ülalpidamiskohustus, neid nimetati „Kolmainu omad“.
- Rasketel aegadel toodi siia sõja eest varjule reliikviaid, nt püha Nino rist Sioni (Siioni) kirikust. Seda hoiti siin sajandeid.
- Gergetis on kirjutatud ka gruusia kroonika "Mosachsenebeli Sultai".
- Kiriku lähedal püha vee väljavoolukoht (samba sisse paigutatud toru).
- kirikul olla imettegev võim vallalised naisterahvad abieluteele aidata. Selkeks tuleb ümber kiriku kõndida, raske kett kaelas, ja ilmselt ka kõvasti pühakojale annetada. SDV naised olla eriti aktiivsed olnud.
Jalgsi ca 3h, džiibiga 30 min
Džiibikooperatiivist: varem sai Jaapanist odavalt (6 000 raha, vist dollari eest) parempoolse rooliga džiipe osta; sellest aastast (2017) alates on aga juba üksnes tollimaks 10 000 dollarit. Iga juht teeb hooajal 1 või 2 sõitu päevas. Vajadusel sõidetakse ka talvel, ainult mitte paksu lumega. Talvel ei läbita ka seda viimast teejuppi otse enne Gergeti kirikut.
Juhile on kombeks anda autotäie pealt 10 GEL tippi. (Mitte tasu, see oli juba varem makstud.)
* * *
Stepantsminda on lähtekohaks Kazbeki otsa ronijatele ja teistelegi mägiradadele minejatele, siin on kõik võimalused mägirattasõiduks, saab tegeleda raftinguga, paragliidinguga, kopterisõiduga ja taevas teab veel millega. Pluss on siin alati pinu muidu huvilisi, nagu meie, kes tahavad lihtsalt Gergetis käia ja Kazbekki lihtsalt kaugelt puusalt tulistada. Seepärast kihab see koht igasugu lahedatest tegelastest – õhtune melu meenutas pisut mõnd Queenstowni seiklusteotsijate baasi.
Stepantsminda on oma nime saanud ühe munga, Püha Stephani, järgi, kellel kusagil sealkandis, Tereki jõe orus, asus erakla. Küla ristiti Kazbekiks nõukaajal, aastal 1925. ning sai oma õige nime tagasi alles 2007.a. Kazbegi / Kazbeki nimi tuleneb kohalikest mõisnikest (meie mõistes), õigemini ühest konkreetsest mehest Gabriel Chopikashvilist, kes aitas kohalike inimeste mässu tsaaririigi vastu maha suruda. Juudase teenete eest sai ta okupatsiooniarmee ohvitseriks ning võttis uue nime oma isa eesnime järgi (Kazi-Beg). Tema poeg tõusis tsaariarmees koguni kindraliks sõdides teiste kohalike mägirahvaste vastu. Viimase pojast - Alexander Kazbegist – sai kirjanik ning kun tegemist oli Stalini lemmikkirjanikuga, nimetasidki nõukogulased Stepantsminda Kazbekiks. Alexandri kirjutatud "Isatapja" oli Stalini lemmikjutustus; üks tegelane kandis seal nime Koba (ttema: Robin Hoodi laadis rahvavõitlus) - Stalini parteiline hüüdnimi, mille ta ise endale võttis.
(mulle isiklikult meenus enne reisile tulekut Kazbekist rääkides esimesena paberossid "Kazbek").
Kazbegi tipp = 5033 m
Kazbegi mägi = Prometheuse mägi
4100 m kõrgusel Petlemma koobas (oli kunagi koopaklooster, 20. saj avastati uuesti)
Kazbegi tipp sai nime Stalini lemmikkirjaniku Aleksandr Kazbegi järgi. Aleksandr Kazbeg (1848 – 1893) oli pärit aadliperekonnast, suri vaese ja vaimuhaigena. Tema ausammas seisab ahtal linnaväljakul.
Kazbeki mägi ise on nn potentsiaalselt aktiivne vulkaan (ehk siis praegu rahulik mägi, millest võib tuld purskav mägi saada). Kaukasuses on ta mäetippude hulgas kõrguselt seitsmes (5047 m), kuid Hephaistose ääside arvestuses auväärsel II kohal Elbruse järel. Seesama Kazbeki mägi, täpsemalt Betelemi koobas ca 4100 m kõrgusel, oli koht, kuhu jumalad aheldasid Prometheuse inimestele tule sahkerdamise eest ja kust siis Herakles ta aegu hiljem lahti päästis... Peale ristiusu maale tulekut olevat koopasse ehitatud klooster, kus asunud terve plejaad igasuguseid pühi reliikviaid, kuid see on üks teine pikk lugu...
Kazbek ei ole turismiobjekt: mägi oma ettearvamatute oludega eeldab matkaõpet ja samas on nii täiuslikult ehe ja ilus. Kõrgel asula kohal kõrguv klooster oli endise Saksa DV pensionäridest naiste hulgas väga populaarne: külalislahked grusiinid jutustasid, et see aitab vallalised naised abiellu.
Kazbeki regioonis on mitmed tipud kõrgemad kui 4000 m ja see on Kaukasuse üks tähtsamaid mägironimise ja matkamise paiku. Kazbeki mägi on samuti tuntud kui "Mkinvartsveri" ("liustikemägi") – oma gruusiakeelse nime järgi, sest seal on 9 liustikku. Kazbeki loetakse tõsiseks mäeks ja tippu tuleb algajatel võtta kui boonust, kuhu võib aga ilmtingimata ei pruugi jõuda.
Eesti esimese alpinaadi juhiks oli Peeter Varep, kelle juhtimisel 29.-30.07.1957 tõusis 18 eesti alpinisti Kazbekile.
2008. aasta augustis Georgia-Vene sõja ajal oli siin mitu Eesti gruppi. Vene lennukid lendasid siis tipu lähedal üle nende peade ja Kaukasuse peaaheliku meile sõbraliku väikeriigi külasid pommitama.
10. septembril 2013 tõusid Kazbeki tippu Georgia mägironijad, nende seas ka Georgia president Mihhail Saakashvili ja tuntud Vene teisitimõtleja, Cato Instituudi (USA) kaastöötaja ning president Putini majandusnõunik 2000-2005 Andrei Illarionov. Kazbeki vallutamise pühendasid nad Georgia rooside revolutsiooni 10. aastapäevale ja Vene-Georgia sõjas hukkunutele. Tipus rulliti lahti Georgia ja Venemaa lipud.
Kui ma ütlen siin maaliline, ülev, võimas, ilus jne, siis see tegelikult ei anna edasi seda XVI sajandist kivikaarte ja looduse kooseksistentsi. Hallide kulunud nurgakvaadrite kõrval taamal tõusvaid rohetavaid mäenõlvu vaadates sisendab see kooslus tervikuna sisemist rahu, ajatust ning kindlust... Pühakoda kasvab välja sellest füüsilisest kohast, vastandudes ja samas sellega üheks saades - natuke robustne, pisut kiivas, kare nagu kotiriie. Ja need ornamendid ümber akende ja ustekülgedel! Vaade Kazbekile või mäe jalamil laiuvale Stepantsmindale seejuures ei olegi nii tähtis. Õigemini, ükski konkreetne vaade ei oma tähtsust, vaid kõik koos: tuul, palvepomin, habras aroom, milles seguneb jöise niiskuse, lambasõnniku ja viiruki lõhn, hall krobeline kivi, haljendavad nõlvad ja lumi kusagil kõrgel, isegi rattajäljed ja Kazbekile minejate pisike telklaager kusagil taamal.
Mineraalveebassein Stepansmindas: Paar kilomeetrit külast Tbilisi poole, keset jõelammi ujumisbasseini mõõtu betoonist moodustis, kuhu voolas rennipidi otse puurkaevust väljapurskav külm mineraalvesi. Maitsesime otse puurkaevust purskavat vett – see mekkis imehästi: kerge loodusliku mulliga, natuke magusavõitu ja mitte väga pealetükkiva keemialabori maitsega. Vee temperatuur peaks olema seal 14...15 kraadi. Hele tahtis kindlasti ujuma minna. Läkski. Esialgu tundus külm, kuid soojas lõunapäikeses oli tegelikult väga mõnus kibisevasse mullivette sukelduda!
Mäekülg oranž, mineraalvesi, gaase ei ole, ehkki kihiseb - rauasisaldus ülisuur
Suusakuurort 2000 m kõrgusel, keset väga järske nõlvu,
Veiniliiter: valge 10 GEL, punane 12.
Veininali: „Sapiravi.“ (Kuidas veini nimi meelde jätta, kui oled sapine pedagoog.)
Giidi jutust:
Gruusia jaguneb neljaks:
N
Suur-Kaukasuse ala
W + E
Kolhida tasandik Gura (Kura?) org
Lõuna- Gruusia mägismaa
ehk Väike-Kaukasus
S
* Stepantsminda asub 1750 m kõrgusel
VastaKustuta* suurimaks vaatamisväärsuseks loetakse kohalikku koduloomuseumit, mis asub kunagi Alexander Kazbegile kuulunud majas (Püha Nikolai kiriku kõrval). Seal omakorda on eksponeeritud Petlemma koopa väravad koos ketiga, mis leiti 1948. a. ekspeditsiooni ajal. Aga ka muid koopast leitud asju. münte, küünlajalgu relvi jm olmelisi esemeid. Loomulikult eksponeeritakse kohalike kunstnike maale, A. Kazbegile kuulunud esemeid jms. ˇ
* 32 km Tbilisist välja sõita on Natakhtari asula, kus paikneb suur õlletehas (Natakhtari) ja šokolaadivabrik (Barambo).
* Natuke enne Gudauri’t on Mleta küla (https://goo.gl/maps/48v7wUzNphGwMum36), seal kus algab serpentiin.
Igal suvel peetakse siin paganlikku püha (kirik ei vaata sellele kuigi hea pilguga). Kogu ümbruskonnast koguneb rahvast ja veristatakse suur hulk lambaid. Püha pärineb osseetide traditsioonidest. Seda peetakse Püha Jüri kiriku juures. Kirik omakorda paikneb joonel, mis eraldab Lõuna-Osseetiat Gruusiast.
Kirikut ennast tasub külastada vaid selle püha ajal. Venekeelne turismiteatmik (2017) ütleb, et muul ajal võib tekkida probleeme politseiga. Aga teatmik ei selgita, mis probleemid ja miks.
Sutike enne Stepantsmindat on Sioni küla. Siin toimub „12 tooli“ tegevus. See on see koht, kus Ostap Bender tantsis lezginka’t (kiire kaukaasia rahvatants) veoautode ees ja karjus „Anna raha!“
VastaKustuta3 km eemal on kaljul kindlus, mis kannab nimetust „kuninganna Tamara loss“. Just seal ilmutas end kuninganna vaim isa Fjodorile, kes ronis koos varastatud vorstiga kaljule.