Kutaisi - Gelati - Sataplia

Sõidame Kutaisisse. 
Bakuriani-Kutaisi : 153 km, 3h
Juba 2. aastatuhandel e.Kr oli Kutaisi legendaarse Kolhise pealinnaks. Mütoloogiliselt on just see kuldvillaku maa, kuhu jõuavad oma kuulsal rännakul argonaudid. Aastail 978-1122 oli Kutaisi Imereetia kuningriigi keskusena sisuliselt kogu Gruusia pealinnaks. Linna keskväljakul uhkeldab purskkaev, mille kujunduses on kasutatud Gruusia kõige kuulsamate arheoloogiliste leidude koopiaid. Linna olulisimaks vaatamisväärsuseks on Gruusia suurkuninga Bagrat III ajal rajatud Bagrati katedraal. Kutaisis asub Gruusia parlament ja 2012. aastal avati siin ka uus ülimoodne parlamendihoone.
Kutaisi-Gelati 10 km, 15 min
Gelati klooster (UNESCO) oli pikki aastaid Gruusia valitsejate matmispaigaks. Siin puhkab igavest und ka Gruusia legendaarseim valitseja David Ehitaja.
Gelati-Sataplia 20 km, 40 min
Sataplia riiklikul kaitsealal asuval Sataplia sauruste mäel näeme eelajalooliste elukate jalajälgi. Vulkaanilise tegevuse tulemusena sündinud Sataplia koobaste sammassaalides liigume kõrgetes võlvsaalides, mida ehivad stalaktiidid ja stalakmiidid. Vaateplatvormilt imetleme panoraamvaateid Kutaisile.
Sataplia-Batumi 155km, 3h
Jätkub sõit Musta mere rannikule läbi ajaloolise Imereetia ja Guria. Vaheldusrikas reljeef ja külluslik loodus pakuvad juba sõidu esimestel kilomeetritel vapustavaid elamusi. Siinsete külade elanikud pakuvad oma kaupa otse teeäärsetes putkades ja võimaluse korral uudistame kohalikku keraamikat ning puunikerdusi ja proovime ahjusooja leiba.
Ööbimine Batumis hotellis Intourist Palace**** või sarnases. Hotelli jääme 2 ööks.

KUTAISI – GRUUSIA PARLAMENT JA GELATI KLOOSTER, PROMETHEUSE KOOPAD

Hommikusöök. Sõit edasi

KUTAISI - Gruusia väärikaima ja põnevaima ajalooga linn. Juba 2. saj eKr kandis Kutaisi pealinna tiitlit – nii Kuldvillakumaa, Gruusia kuningriigi ja Kutaisi Imereti kuningriigi tähtsaim keskus.

On umbes nagu Tartu. Võrreldavad nii suurselt kui tähenduselt. Mõlemat läbib jõgi - Emajõe Ateena, Rioni jõe Ateena. Mõlemad on kultuuri ja hariduse templid.

Siin toodeti rekkasid nimega Kolhida. Eestis kutsuti neid Kutaisi Volvodeks (Trakroriga saab mööda kimada! Külamehed sõidavad jaögrattaga mööda ja koputavad ukse peale! Vasakuga keerad rooli, paremat hoiad igaks juhuks munade ees!)

Siidivabrik - varustas ca 200 a Euroopa kuningakodasid ja sõjatööstust - naturaalsest siidist valmistati kuningnnade loore ja lahingulendurite langevarje. Siin olid mooruspuukasvandused, kus elasid siidiussid. Siidiussid eritavad vedelikku, mis tardub imepeeneks siidikiuks. Igas kookonis on kuni 3000 m looduslikku siidi. Kolmest kookonikilost saab kilo kõige kvaliteetsemat siidi. Naturaalne siid on väga kerge ja seejuures tugev kui teras. Nõukogude võim käskis mooruspuude asemel kasvatada külmakindlaid sidrunisorte, mis pidid andma saaki neli korda aastas. Mooruspuuistandused juuriti Stalini käsul halastamatult välja. Mõni üksik istandus pidas stlinismile vastu, kuid 90ndatel osutus siidikasvatamise töö liiga kalliks. Samal ajal kui Eestis kadusid piimapukid, kdusid Gruusiast viimased mooruspuud. Hävis 15 mio. Siid on Gruusias kohutavalt valus teema, samamoodi nagi Eestis väiketalude kadumine.

Mooruspuu on Gruusia visaduse ja ustavuse sümbol. Vanast ajast on alles hoitud Kuthaisi siidist valmistatud naiste peeakatteid. Tänapäeval maksab käsitöösiidist Bagdadi hingehinda, umbes nagu ratsahobune. Siiditootmine vaikselt siiski taastub.

Gruusia uus parlamendihoone, mis avati 2012. a kevadel, kujutab endast ultramodernset hiiglaslikku ovaalset klaaskuplit. Meedias üle maailma palju vastuolulist kajastust saanud pompöösne ehitis peaks sümboliseerima Gruusia helget ja säravat tulevikku, kuid kriitikud peavad seda lihtsalt ülikalliks mainekujundusobjektiks. Hoone läks maksma 83 miljonit USA dollarit ja selle ehitamiseks lasti õhku II MS langenute mälestuskompleks. Nüüd tegutseb siin 40 000 m2-l parlament, kusjuures kogu ülejäänud riigiaparaat, ka valitsus, asub endiselt 230 km kaugusel pealinnas.

KUTAISI

• Linn Gruusia lääneosas Rioni jõe ääres kohal, kus jõgi jõuab mägedest tasandikule. Linna nimi on tuletatud gruusia sõnast khuata ('kivine'). Muistne nimi - Aia.
  
• Linna elanike arv oli 235 000 (1989). See on suuruselt teine linn Gruusias, Imerethi keskus ning Lääne-Gruusia majanduslik ja kultuuriline keskus.
  
• Alates 2012. aastast paikneb Khuthaisis Gruusia parlament.
  
• Khuthaisi on tähtis liiklussõlm ja tööstuskeskus. Linnas toodetakse spetsiaalseid veoautosid mägiteede jaoks, väiketraktoreid, siidi, nahka, jalatseid, keemiatööstuse tooteid.
  
• Rioni jõel, selle lisajõel Ladžanural ja Inguri jõel töötavad hüdroelektrijaamad.
  
• Linnas on mitu kõrgkooli (sealhulgas ülikool).
  
• Khuthaisi gümnaasiumis on õppinud luuletajad Akaki Tseretheli, (10-lari-rahatähel) ja Vladimir Majakovski. Hoones on praegu Majakovski-nimeline keskkool.
  
• Linnas on ajaloo-etnograafiamuuseum, helilooja Zakaria Paliašvili majamuuseum, kunstimuuseum. Linnas on ka Zakara Paliašvili nimelise Thbilisi ooperiteatri filiaal, nukuteater ja Gruusia Filharmoonia filiaal.
  
• Linna keskväljakul on Lado Meshišvili nimeline draamateater.
  
• Linna kohal kõrgub Gabašvili mägi. Sellelt avaneb vaade Khuthaisi vanade majade punastest tellistest katustele, mis on ümbritsetud rohelusega, sildadele ja valget värvi uuselamurajoonidele.
  
• Linnas asuvad 10. sajandist kuni 11. sajandi algusest pärit Bagrati katedraali ehk kuningas Bagrat III kiriku varemed.
  
• Bussijaama viiva tee ääres on Kuulsuse memoriaal, mis koosneb kolmest kompositsioonist: "Ema lein", "Viinapuud õitsevad jälle" ja "Võidusõnumi tooja". Nende autor on Merab Berdzenešvili.
  
• Linna lähedal, madalatel metsaga kaetud mägedel on Gelati klooster, mis rajati 12. sajandi alguses. Seal asus ka Gelati Akadeemia (asutatud 12. sajandi alguses), keskaegne ülikool.
  

Kaunite mosaiikide ja seinamaalingutega GELATI kloostrikompleks, kus on leidnud oma viimase rahupaiga 10 Gruusia kuningat. Klooster pärineb Gruusia keskaegse arhitektuuri õitsenguperioodist ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.

12.40–13.40 Gelati klooster. Mitmed hooned: kellatorn, selle kõrval Jumalaema kirik aastast 1106, Püha Jüri kirik ja Püha Nikolause kirik (mõlemad 13. sajandist), Usuinistituut (tänu selle tegevusele teenis kaasaegsetelt nimed Uus Hellas ja Teine Athos – vt Wikipedia). (Usuinstituut, kuhu sisse piilume, on suur ja lage hoone, uksepiidal on meie Riigikogu saali kaunistusi meenutav sakmerida.) Püha vee allikas. Värava (vana värava? siit ei siseneta!) võlvkaare all kuningas David IV ehk David Ehitaja matmispaik (alandlikkus: et kõikide jalad mind tallaksid).
Jumalaema kiriku põhjapoolse seina ühel suurel freskol parempoolses nurgas kuningas David Ehitaja, käes kiriku makett. (Vasakult paremale: kuninganna Rusudan, prints Bagration, kuningas Jvari II, kuninganna Elena, Imereti kuningas Bagration III, catholicos Yevdemon Chetidze, kuningas David Ehitaja.)

Arvukalt seinamaale. Ühe ukse võlvkaare kohal on toreda kiiksuga seinamaal, millel üleni hallide rõivastega Pontius Pilatust on (karistuseks!) kujutatud moslemina – talle on pähe maalitud turban!

Püha allika vesi väljub väärikast vana väljanägemisega kivirennist, otse selle kõrval vonkleb kivipinnast välja väga materiaalne eresinine voolik ja kulgeb territooriumi avarustesse. Ilmselt tarbib terve klooster püha vett päris igapäevaselt.

DAVID EHITAJA

 Gelati kloostrit külastades astus abikaasa ühele suurele kiviplaadile, mille sisse oli raiutud tekst vanas gruusia keeles. Terves kloostris puudusid selgitavad sildid ja nii oli ka selle kivi puhul. Kohalik, kes meile oma autoga ümbruskonda näitas, lausus seepeale: „Te seisate praegu kuningas David Ehitaja haual.“

Mu ehmatanud mees astus kiiresti kivilt, kuid meie giid seletas rahulikult: „Sellel haual võib seista. Vaadake, siin on vana sissepääsutee kloostrisse ja David Ehitaja sooviks oli, et ta maetaks just siia selle tee alla. Et kõik tulijad ja lahkujad käiksid üle tema haua ja niimoodi saaks tema olla ka pärast surma oma rahvaga kontaktis.“

Bagrationi dünastiasse kuulunud David IV ehk David Ehitaja (1073–1125) valitses Gruusiat 36 aastat kuni oma surmani. Teda peetakse meie maa kõige edukamaks valitsejaks, Gruusia kuldse ajastu loojaks. Ta kihutas moslemitest seldžukid maalt välja ning tema reformid ja sõjaline võimekus aitasid Gruusia riigi alla ühendada suure osa Kaukaasiast. Ta oli väga tark, luges palju ning soosis haridust, saatis noori Ida-Rooma keisririiki õppima. Ta ehitas teid ja sildu, arendas majandust ja tema ajal olid isegi tasuta öömajad teelistele.

David Ehitaja oli kristliku kultuuri suur toetaja ja Gruusia õigeusu kirik on ta pühakuks kuulutanud. Tema mõju meie rahvuslikule eneseteadvusele on suur. Kui Mihheil Saakašvili esimest korda 2004. aastal Gruusia presidendiks valiti, andis ta oma ametivande sealsamas Gelati kloostris David Ehitaja haua ääres.

Tegelikult pole täielikku kindlust selles, kas David Ehitaja ikka on maetud Gelati kloostrisse ja tema hauakivile raiutud sõnad – „Kristus! See siin on mu igavene puhkepaik. See rõõmustab mind; siin elan ma edasi“ – kuuluvad talle. Aga see on rahva seas üldlevinud uskumus, mis sai juured alla 19. sajandi keskel Prantsuse teadlase Marie-Felicite Brosset´ avaldatud uurimusest Gruusia ajaloo kohta. Tõde või mitte – isegi legendina on tegemist ilusa looga, kuidas armastatud valitseja soovis pärast surma kuulda kaasmaalaste sammude kaja üle oma haua astumas.

Nii korrus- kui ka eramajad ei pruugi väljastpoolt head välja näha. Paneelmajad on sageli räämas ja eramud võivad tunduda puhta improvisatsiooni pealt püstitatuina. Aga sees on sageli vastupidi: toad on mugavad, mahukad ja sisustatud vanaaegse täispuidust väärika mööbliga.
Kodude puhtus, hubasus ja vaat et luksuslikkuski on tugevas kontrastis avalikus ruumis valitseva minnalaskmismeeleoludega, mis oli omane tervele NSV Liidule.

Järgmisena külastame Skaltubo lähistel asuvat Prometheuse koobast. 2013.aastaks põhjalikult renoveeritud Prometheuse koobas on Gruusia üks suuremaid loodusimesid, mis on olnud külastajatele pikka aega suletud. Legendi järgi olevat Zeus Prometheuse just siia, Khvamli mäe koobastesse aheldanud. Pisut üle kilomeetrine rada viib külastajad läbi 6 erineva suuruse ja ilmega koopa, teel näeb uhkeid stalaktiite ja stalagmiite, kardinaid, kivistunud koskesid, koopapärleid ja maa-aluseid jõgesid ning järvesid (NB! Koobastes on jahe, u 15-17°C). Õhtuks jõuame Musta mere äärde Gruusia parimasse rannakuurortisse Batumisse. Öömaja ***hotellis (2-sed toad).

Edasi sõidame Kutaisi turule. Turuhoone (?) kaunilt roostekarva otsasein on kunstipäraste poolbareljeefses laadis kaunistustega: inimesed, rippuvate kobaratega viinamarjaväädid ... 
Kanarümpadel külmletis on varbad küljes, kohe meenub, kuidas ma kokaraamatut tõlkisin, seal mainiti neid varbaid mitmes kohas kui aasia köögi eripära.

Esmalt peatume vist juustuleti ääres, müüja tahab juustu maitsmiseks pakkuda. Ta ei lõika pooliku tüki küljest, vaid haarab suvalise suitsujuustuketta, tsägab killukese keskelt välja, ulatab maitsmiseks ja tahab selle lõhkise ketta sulle siis maha müüa. Ostan tema pettumuseks siiski ühe teise, sest esiteks tahan tervet kera ja teiseks võimalikult pisikest. Tumekollase kestaga suitsujuust ostetud, pildistan huvitava pinnamustriga suuri valgeid juusturattaid. Muinasjutuline vaatepilt.
Siis ründab meid aktiivse müügimaneeriga pähklipatsimüüja, noorepoolne naine otsib ostja kaugemalt üles, ise meelitavalt tšurtšelaviilukesi viibutades, ja veab otsekui lõa otsas oma leti juurde. Tutvustab kaupa jutukalt, silm särab peas. Tubli töö, ostamegi mõne helmelise pähklipatsi.
Kaua maitseaineämbreid (just nimelt ämbreid, mitte pakikesi!) otsinud, leiame lõpuks mitu müüjat. Ühest kohast ostame Kreeka pähkleid (hiigelsuurtes plekist silmapesukaussides), teisest ja kolmandast maitseaineid. Aimel oli korralikult üles kirjutatud, milliseid maitseaineid turult otsida: Svani sool (Svaneetiast pärit beežikas maitsesool – ja manitsus: osta ämbrist!), hmeli-suneli, adžikapuru (kuiv adžika). Neid ma tõesti ostangi klaasi või poole kaupa. Megreelia sool (ühes pakis on vist sedagi, igatahes oli pool klaasi mingit tuvastamatut maitseainet), gozinaki (jõulumaius pähklitega), tšurtšela (pähklipats pastilaaümbrises), pastilaa (baretikujuline latakas, tume, värv varieerub vastavalt materjalile – kas kiivi, granaatõun vm), pkhali (köögiviljakotletid – neid sõime I Love Tbilisis!), basturmaa (vinnutatud loomaliha).

Sõidu pealt näeme ära ka selle koogi-/kuplikujulise hirmkalli parlamendihoone.

Järgmine vaatamisväärsus ongi Kutaisist 20 km kaugusel koobastikus asuv Prometheuse (ehk Kumistavi) koobas. Külaliskeskuse Visitor Centre ees saab pildistamisega aega parajaks teha. Kärbseskulptuurid meelitavad nalja tegema, kukub välja selline kolepilt, mida nähes suurem jagu teekaaslasi valjusti naerma puhkeb.

Pääseme sisse ja astume puude vahelisest trepist alla-alla-alla, kuni jõuame kollase sildiga koopasuuni. Mis sildil kirjas, ei saa aru. „Jätke kõik lootus, kes te sisenete!“? Sees ongi minu jaoks väga raske, maapind on pime ja libe, astmed ilmuvad ja kaovad ootamatult. Ümbrus on kunstipäraselt kohati välja valgustatud stalagmiidi-stalaktiidimaailmas imekaunis, vaadata oleks rohkemgi, aga tempo on võrdlemisi kiire. Lubatud karniisid ja tardunud kosed ja kardinad on tõesti olemas. Kaljust ripplagi tekitab küll pisut klaustrofoobilise tunde, tõrjun eemale. Prometheuse koobas on koobastest peamine tõmbenumber. Siin on ridamisi musta värvi stalaktiite.

Koopast väljume teises kohas, koopa värava kohal on (ilmselt siis Prometheuse) roostekarva pea, silmaavad tumedad ja kulmud vaevakortse täis. Aga nägu polegi tal eriti piinatud ilmega, pigem mõtlik.

Mõni samm edasi on väravaesise tee ääres lustakas traatskulptuur: vuntsidega mees ja (vuntsideta) koer. Traatkarkass on kive täis, mehe näoosad, kiiver, käe- ja jalalabad on siiski metallist.

Miskipärast ei lasta meid seda lühikest tagasiteed jala minna, vaid sunnitakse ootama ja silkudena väikebussi mahtuma. Ronin üle mingi moodustise esiistmele, mille kõrval pole ust, tagapool on kõik tihkelt koos ja istuvad, kus juhtub. Teekond aga osutub õige napiks, paar kurvi ja ongi tuttav plats külaliskeskuse juures.