Mtshketa ja Nino

Mtskhetha - (hääldus: mtšeeta)

• Gruusia iidse kuningriigi Iberia  pealinn (mitte ajada segi Ibeeria poolsaarega) (V...VII sajand) 
• Üks  Gruusia vanemaid linnu, 3.-5. saj-st. Arheoloogilised leiud ütlevad, et linn eksisteerib juba 3000 aastat.
• Kura ja Aragvi jõgede ühinemiskohal. 
• UNESCO. 
• Gruusia patriarhi poolt Pühaks Linnaks kuulutatud.
• Aastal 317 võeti siin vastu ristiusk.
• Kuigi kuningas Dachi I Ujarmeli viis 6.sajandil  pealinna Tbilisisse, oli Mtskheta kuni 19. sajandini Gruusia kuningate kroonimis- ja matusepaik. Jvari irikus on väljas Mihhail Sabinini värvikas ikoon “Iveeria hiilgus”, mis selle kõik kenasti sümbolite keeles ümber jutustab. 
• 8000 elanikku, oli esimese Gruusia ühinenud kuningriigi pealinn.

• Esmaasukad (?) Noa poja Jahveti järglased.
  K(h)artlos – Jahveti pojapoeg;
  kartveli – grusiinid:
  Sakartvelo – Gruusia. 
  Mtskhetos – Kartlose poeg, Mtskheta rajaja.
  
  

30-40 min
Jvari (= rist; hääldus džvari; Jvari=Jüri=Georg; Jvari sündis 3. sajandil ja suri 303. a. Oli pärit Kapadookiast. Gruusia vapil on püha Jvari (püha Jüri) punasel taustal valgel hobusel.) 

Kindluskirik, vaade Aragvi ja Kura jõgedele. Puškin on sellele kohale luuletuse pühendanud, minu ema koolis laulnud "Mäed Agravi teel / tõketeks on ees..."

UNESCO. Palverändurite siht ja populaarne laulatuskirik.

Mäenõlvad ümber kiriku olla hullult liigirikkad.

Jvari kirik on ehitatud kohta, kus Nino Mtskhetasse jõudes sai ilmutuse ja pani maha oma pisikese viinapuuväätidest risti. Kuningas Mirian III asendas selle hiljem suure puust ristiga ning mõni aeg hiljem (586-605) ehitati selle ümber praeguses mahus kirik. Väikest risti hoiti hoolega hiljem Svetitskhoveli katedraalis. Tänini on pühakoja keskel aukohal kivist alus, millel originaalne puitrist seisis. 

Kirik on mahult säilinud peaaegu oma algsel kujul, kuigi möödunud aastatuhande alguses (XI sajandil) tuuniti seda õige pisut. 

Oma nelja apsiidiga võrdse ristikujulise põhiplaaniga ja torniga selle keskel meenutab see Jeruusalemma kunagist peakirikut. 

Jvari on sümbol! See tähistab ristiusu saabumist Gruusiasse ning on seetõttu aastasadu olnud palverännakute sihtkohaks. Isegi nõukaajal säilitati seda kirikuna kui kultuuripärandit, mistõttu inimesed käisid seal tolgi ajal. Räägitakse, et serpentiinina mäkke tõusval teel asus sõjaväeosa, mille asukad vahepeal teed oma suva järgi sulgesid ja inimesi edasi ei lasknud. 

Kirik ise on väga imposantne ja jätab vana ning rikkumata mulje. Hoone restaureeriti hoolikalt 2011 a ICCROM-i valvsa pilgu all, mistõttu pole tema osaks saanud saatus, mis mõnedel juhtudel siin riigis on kahjuks tavaline – vana kaabitakse maha ja asendatakse uute, kahtlase väärtusega koopiatega. 

Jvari on ka paraja suurusega uudistamiseks; see ei tüüta ei ringi kõndides ega skitsides ära.  Tegelikult on kirik üsna napi dekooriga nii seest kui väljast ja mõjubki peaasjalikult oma rahuliku keskendunud vormiga. Täiesti omaette teemaks on loomulikult lennukivaade kirikust Mskhetale – kogu linn koos Mtkavi ja Argavi jõe orgudena laotub vaataja ette nagu kuugli 3d kaardil.

Mtskheta vanalinnas asub Gruusia üks pühapaiku – 4. sajandist pärinev Svetitskoveli katedraal, mis on 

13.00 – 14.05

Jeesuse silmapilgutust.

Eellugu:

1. sajandil elas Mtskheta linnas püha neiu nimega Sidonia.

Fassaadist.

Härjapead kiriku fassaadil: härg = kannatlik töö rahva heaks.

Paabulind kiriku fassaadil: paabulind = surematus (usuti, et paabulinnu liha ei mädane), „sajad silmad“ sabasulgedel = kõikenägev kirik; 12 sabasulge (imelik, loendades paistis neid rohkem) = apostlid.

Kiriku fassaadil on käsi kolmnurgaga: see on kiriku arhitekti Arzugidze käsi, mis sai kadedusest maha raiutud (mitu lugu, üks neist selline, et ta enam mujale sama ilusat kirikut ei ehitaks).

Veel: mithridacia – poolkristlik seinamaal (Mithra järgijad).

Kui Nino suri ja tema kirst taheti (kas kirikusse?) kanda, ei jaksanud keegi seda maast lahti kergitada: siis saadi aru, et see on märk sellest, et Nino soovis saada maetud külasse.

• Svetitskhoveli tähendab gruusia keeles eluandvat sammast. IV saj oli selle koha peal väike Püha Sidonia kirik. Mingil põhjusel see lõhuti, ja igaüks, kes püüdis taastada, ebaõnnestus. Ükskord alustati jälle töödega ja jälle läks kõik valesti.  Kuni XI saj kasvas Püha Sidonia hauale seedripuu. Ehitajad otsustasid kasutada seda pühakoja esimese sambana. Ehitus sujus.(1020-29). Seisab tänini – taevas ise tuli appi… (järgmise legendi järgi aitas ingel ehitamisele kaasa).
• esimene ristiusu kirik Gruusias.
• kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja, 
• on see tänaseni Gruusia õigeusukiriku peakirik, siin asub Gruusia kirikupea aujärg, 
• on Gruusia suuruselt teine kirik Tbilisi Püha Kolmainsuse kiriku järel, viimane omakorda on üks maailma suurimaid pühapaiku oma pindalalt.
• Siia on maetud kogu kuninglikust soost Bagrationide suguvõsa
• siit leiab ka 1812. aastal Borodino lahingus hukkunud kindral Piotr Bagrationi mälestustahvli. Kindrali säilmed asuvad tänini Borodino lahinguväljal, kuhu tsaar Nikolai I lasi talle vapruse eest ausamba püstitada. Bagration oli Eestiski hästi tuntud ja Jõgevestele perekonnarahulasse maetud Borodino lahingu ülemjuhataja kindral Barclay de Tolly alluvuses 2. Läänearmee komandör.
• 
  
• Svetitskhoveli on üheks põhjuseks, miks Gruusia patriarh kuulutas Mtshketa "pühaks linnaks"
• 
  
• Kui Püha Nino tegevuse tulemusena võeti Ibeerias ametlikult vastu ristiusk, ehitati Sidonia hauale algne kirik. Sidonia hauda tähistab seal kasvanud seedrist valmistatud sümboolne tulp ja see asub keset Svetitshovelit, Georgia kuningate hauaplaatide keskel.
• Tähtsamad reliikviad: seedripuu kui elav sammas (Nino soovitas kiriku tugisambaks seda seedripuud, mille alla oli maetud Sidonia; pikka aega olla sambast ravitoimega üli immitsenud - veel kuni 17. saj-ni, mil Iraani šahh hävitas  linna. Tänapäeval on sammas kaetud torniga, millel on freskod.) , Jeesuse kitoon (millele on ehitatud omaette kivist kapp ahjusuu sarnaste raudustega), kuningate hauaplaadid (Vahtang Hundipea, kes rajas Tbilisi; mitmed Bagrationid), iidne ristimisvaagen (Selles ristimisvaagnas on ristitud kuninganna Nana ja Miriam III), juutide reliikvia - Eliase surilina. 
• Lisaks on Svetitshovelis eksponeeritud tükk oliivipuust ristist, millel suri Jeesus.
• Imekaunite seinamaalingutega tillukeses kabelis olla palvetanud püha Nino isiklikult 
•  Ime: paari meetri kõrgusel ripub üsna kahvatu ja tuhmunud portree, millel Jeesus ise vaatajale silma pilgutab. Pilgutab alati, see ei sõltu päikesest ega valguse muutumisest. 
• 
  
  Ikoon „Elagu Gruusia!“: õhus lendav sammas,
  
  

Kristliku kultuuri jäljed Georgias algavad juba vanas pealinnas Mtshetas asuvast Svetitshovelist – Georgia peamisest katedraalist.

Kui tema vend Jeruusalemma siirdus, palus ta tal tuua kaasa midagi Jeesusele kuuluvat. Vend nägi aga Jeesust alles siis, kui ta Kolgatal risti löödi. Ta suutis osta ühelt surmanuhtluse täide viinud sõdurilt Jeesuse kitooni (ihusärgi) ja tõi selle kaasa Mtshetasse tagasi siirdudes, täites niimoodi õe palve. 

Mtsheta väravas venda juba oodanud Sidonia surus Jeesuse kitooni tugevasti vastu rinda ja suurest erutusest langes sealsamas surnuna maha. 

Keegi ei suutnud ilma puruks rebimata Sidonia haardest kitooni enam kätte saada ja nii maeti ta sinnasamasse koos Jeesuse kitooniga. Tema hauale istutati seeder, mis seisis seal 300 aastat. 

• 
  
• SIDONIA LUGU: Kiriku esimene versioon on ehitatud IV sajandil kohta, mille valis välja Püha Nino ise. Viimasega, nagu ka kiriku ehituslegendiga seoses, on rääkida pikem lugu. Nimelt aastal u 30, mil Jeesus risti löödi, oli Jeruusalemmas käimas üks Mtskhetast pärit juudi rabi - Elias (Elzara), kellel oli Mtshketas õde Sidonia. Sidonia ei olnud küll kunagi Jeesust oma silmaga näinud, kuid hakkas kummardama tema õpetusi. Õde oli palunud vennal tuua Jeruusalemmast midagi, mida Jeesus ise on puudutanud.  
• Tol ajal oli komme, et ristilöödute riided võeti ära ja müüdi maha. Seda tegid sõdurid, kellele oli ontud käsk inimene risti lüüa, see oli justkui nende boonus rõpase töö eest. Jeesuselt sai üks sandaalid, teine turbani, kolmas vöö ja neljas rüü. Õmblusteta tuunika peale, mida Jeesus kandis enne seda, kui ta risti löödi, viskasid mehed näppu, sest nad ei tahtnud või ei viitsinud seda haata neljaks lõikama. Kui Jeesus ristil oli surnud, lahkusid sõdurid oma mandiga Kolgata mäelt. Elias astus sõdurite juurde ja soovis tuunikat (kitooni) ära osta. Käed löödi ning nii sattus see Mtskhetasse. Kui mees koju jõudes näitas püha eset oma õele, võttis see kitooni enda kätte, suudles seda ja langes silmapilt surnult maha. Lahkunu hoidis rüüst nii kõvasti, et ta maeti praeguse katedraali asukohale, kitoon sõrmede vahel. Sidonia haud (eeldatavasti siis koos tuunikaga) asub tänini katedraali all. Varsti kasvas hauale seedripuu, mis selleks ajaks, kui Nino kohale jõudis, oli sirgunud pea kolmesaja aastaseks võimsaks seitseme tüvega hiiglaseks. Nino õhutusel hakkas kuningas Mirian III Sidonia hauale kirikut ehitama. Seedripuu raiuti maha ning selle seitsmest harust saadi seitse sammast, millest pidi saama pühakoja vundament. Paraku kerkis seitsmes sammas maast üles jäädes peale seda maa kohale hõljuma. Ta laskus maale tagasi alles peale seda, kui Nino oli palvetanud terve öö. Kui kirik hiljem valmis sai jäi sambale võluvägi, mis ravis ja aitas abivajajaid... 
• Katoliiklikus maailmas on Kristuse tuunika kohta oma stoori, mille kohaselt see asub hoopis Trieris ning Vene Õigeusu kirik teab olevat selle loomulikult Moskvas... Igatahes tähistab Mskhetas Kristuse tuunika asukohta kirikus tänini renessansset kellatorni meenutav freskodega kaetud tornike.
• Kuidas nende imettegevate sammastega edasi läks, ei ole teada, sest algne kirik ehitati ümber juba V sajandil ning ligikaudu praeguse kuju sai see aastail 1010-1029. 
• Viimase ümberehituse kavandas arhitekt Constantine Arsukidze. Viimasega on seotud samuti üks tore lugu, mille baasil 1930-tel kirjanikuhärra Gamsakhurdia kirjutas novelli "Meistri parem käsi". Novelli ja legendi toidab kiriku ühe apsiidi otsaviilu ülaosa kaunistav kivine käeranne haamriga. Rahvajutt räägib sellest, kuidas lugupeetud arhitekti edu hakkas kadestama tema endine õpetaja ja preester. Pühamees haudus kurja ja lõpuks avanes selleks ka võimalus... Arhitektil tekkis armulugu tollase kuninga Giorgi I armsamaga. Kuningas sai kuidagi haisu ninna (ehk haisu levitas siis kibestunud preester), armunud ehitusmeister võeti kinni ning karistuseks raiuti maha tema parem käsi. Teistele hirmutamiseks seati seks puhuks kivist välja raiutud käsi kiriku külge. Kurjad keeled räägivad aga seda, et käsi on kiriku küljes alles XV sajandist, seega... pani selle sinna mõne solvunud kunni väga vihane kauge järeltulija või on see ikkagi pigem müürseppmeistrite ametisümbol, mida siin-seal kirikute juures pidavat näha olema... 
• Seda, kumb versioon võiks õigem olla, ei teadnud öelda isegi meie kaunitarist giid (muuseas, ta töö ajal on inglise keele õpetaja, ent vabal ajal näitab turistidele 200 lari eest katedraali). 
• Valge värvi-krohvivõõba alt on osaliselt välja puhastatud freskod, mis Nikolai I visiidi eel, tollase levinud praktika kohaselt kui Vene Õigeusu kirikusse mitte sobivad, kinni mätserdati. 
• Omaette üllatava "ehitisena" pakub huvi "tuunikatorni" lähedal Jeruusalema Püha Haua Kiriku pisike koopia, mis ehitati XIII sajandil sümboliseerimaks seda, et Mskheta on Jeruusalemma järel pühaduselt teine koht maailmas...
• 
  
•  Bagrationid – samanimeline šampus – armeenlased väidavad, et Bagrationid tulid Armeeniast, nagu ka Gruusia ristiusk ja tähestik.
• 
  
• Suveniiridena poslamaslapudelid? Lähedal imetegijast pühaku haud, inimesed pühitsevad selle juures poslamaslapudelid, et hiljem selle abil kõiki hädasid ravida. 
• 
  
• Mtskheta märgilise kolmanda pühakoja – Samtavro – leiab Stalini tänavalt. Õigemini pole tegemist pelgalt kiriku, vaid kindlustatud nunnakloostri kompleksiga, mille keskseks osa moodustavad kirik ja kellatorn. Ka selle kiriku algse hoone laskis ehitada kuningas Mirian III. Oluline seejuures on, et kirikusse, üsna sissepääsu lähedale, on maetud 330-te lõpul kuningas ise ja tema naine Nano. 
• Suurest kirikust kirikust ei ole loomuliult enam palju alles - selle alusmüüridele ehitati XIX sajandil samaaegselt Svetitskhoveli katedraaliga uuem ja suurem maja, kuid alles on kena IV sajandi väike Püha Nino kirik. Kellatorn ehitati arvatavasti XIII sajandil. 
• Kui Svetitskhoveli ja Jvari on peale usulise tähtsuse olulised ka arhitektuurilooliselt – Gruusia tähtsaimate kirikutena on need olnud eeskujuks kümnete kirikute ehitamisel, siis Samtavro on üsna tagasihoidik nii mahult, kui kaunistustelt – oli seda juba algupärases versioonis, erinedes seetõttu oluliselt Mskheta teistest pühakodadest. Seepärast eelistanud kuningapaar just seda kirikut ägedamale Svetitskhovelile oma viimse puhkepaigana.

Bodbe klooster (2 km Signakhist) ei ole niisama üks järjekordne kirikukompleks, vaid koht, kuhu on maetud Püha Nino. See on pühim koht gruusia õigeusklikele, kuid siia tullakse palverännakule mujaltki. 

Kuningas Mirian III oli Püha Nino sugulane ja tema käsu peale Nino haua kohale kirik rajatigi. Ehitustöid juhtis Miriami poeg poeg Bakar ja otse loomulikult oli tegu puukirikuga. 5. saj oolla puukirik maha põlenud ja kuningas Wachtang Gorgasali käsul rajatakse uus, kivist. Selle purustas 7. saj maavärin, tuli jälle uus teha...

11. sajandiks oli uus ka juba vanaks saanud. Kuningas Georg I annab käsu renoveerimistöödeks. 

Tänapäeval pole ka tollest kuigi palju alles jäänud, nähtavad on 17.-18 saj renoveerimistööd. Huvitavad on kiriku seinamaalid - süžeed nii Uuest kui Vanast Testamendist ja stseenid Püha Nino elust.

Altari kõrval asub Püha Nino haud. Pikka aega oli see kaetud kullast kaanega, kuid kullal õnnestus minema rännata. Aastal 1999 asetati haule Gruusia režissööri Keti Dolidse initsiatiivil Türgist, Kapadookiast toodud kivi.

Bodbe kloostrisse on maetud veel kuulsaid isikuid - metropoliit Kirill, kindral Gulakow, kuningas Erkele tütar jne. Varade hulka kuulub nt suur hõberist, mille annetas kirikule kuningas Georg XII tervise ja lunastuse lootuses.

Kloostrikompleksi õuel asub marmorist Püha Jüri, mis püstitati siia Vene imperaatori Aleksander III visiidi eel.

Bodbe vaimulikud on grusiinide elus läbi sajandite olulist rollii mänginud - saatnud kuningaid sõjakäikudel ja ise sõjavägesid juhtinud, rist käes. Enamus Kahheetia kuningatest on Bodbes kroonitud ning paljud ka laulatatud. 1811 kuulus Bodbe piiskopkonna alla 100 tegutsevat kirikut ning 799 taluperet. 

Bodbe oli ka oluline hariduskeskus, kus lisaks usuteadusele õpetati ka füüsikat, filosoofiat, geomeetriat. Kloostril on märkimisväärne ramatukogu, kus muuhulgas palju vanu väärikaid käsikirju.

Nino sai unes ilmutuse ja leidis ärgates, et tal ongi unes nähtud rist pihus. (Või: tegi ise risti viinamarjaväätidest ja enda juustest.) Nino oli tervendaja.

Nino pärines mõjukast rooma provintsi perekonnast Kapadookias (Türgi; sünd 325, surn 361 Bodbes Kahheetias), tema onu olnud Jeruusalemma patriarh, ema tegeles vaeste aitamisega ja isa kaudu olnud üks ta sugulastest ka temast napilt kümme aastat vanem Püha Jüri – sündis ju temagi Kapadookias... 

Nino oli kristlane, kes põgenes orjusest ning rändas üle mägede, üle Väikese Kaukasuse Ibeeriasse (Gruusia).

Oli ravitsejanaine, kes pööras Gruusia ristiusku. Gruusia ortodoksne apostellik kirik seab ta ühele pulgale apostlitega ja nimetab teda Gruusia valgustajaks.

Nino edasise elu kohta on mitmeid versioone –  Gruusias levinud versiooni kohaselt sai ta Jumalaemalt ilmutuse minna Ibeeriase usku levitama. Kuna usuti, et Ibeerias asub ka Kristuse surilina, siis oli misjonitöö siin Rooma või Konstantinoopoli vaatevinklist ka igati loogiline tegevus; ühest noist linnadest ta niisiis tuli... 

Nino jõudis Gruusia aladele ca 320 pKr, põgenedes esmalt kristlaste tagakiusamise eest Roomas ja hiljem, Armeeniasse jõudes, tollase Armeenia kuninga Tiridades III (või Tiridat II Suure ?) nuhtluse eest, kes vangistas hullumeelsushoos Nino 39 kaasnunna,  piinas neid ja hukkas. Hiljem Armeenia kuningas kahetses oma tegu ja võttis selle märgiks oma riigis vastu kristluse, esimese riigina enne Georgiat.
Nino oli kuulnud lugu Kristuse kitoonist Mtshketas ja seda otsides ta siis muudkui ringi rändaski.

Nino pani esimese puust risti Akhalkalakisse ja rändas siis edasi, kuni jõudis Mtskhetasse. Väidetavalt oli Ninole end ilmutanud Jumalaema, kes andis talle eelseisvaks missiooniks viinamarjaokstest kokku põimitud risti. Seda veidi allapoole longu vajunud põikiokstega risti nimetatakse ka Nino või Georgia ristiks. Georgia kirik suutis seda läbi aastasadade võõrvallutajate eest peita ja hoida ning nüüd asub see kõigile vaatamiseks Tbilisis Sioni kirikus (enam eii asu seal).

Esialgu elas Mtshketas väikeses hütis. Edasi läheb nagu Kreutzwaldi muinasjutus. Levis kuuldus temast kui taimetundjast ravitsejast. Kui maa tolle aja kommetele vastavalt haiget last läbi linnatänavate kanti, et tervist leida, võttis Nino lapse enda kätte, palvetas ta terveks ja andis emale tagasi. Nino kuulsus levis ja sellest kuulis surmahaige ja pimedaksjäänud kuninganna Nana (Naana), lasi Nino enda juurde kutsuda - Nino ei läinud, ütles: sa pad ise minu onni tulema! Kuninganna eksles pimenenult ja tõoyas Nino usu (ristiusu) vastu võtta, kui tagasi nägijks saab. 
Nino ravis Nana terveks. Vähe sellest - asi lõppes Nana ristimisega!

Kuningas Mirian III (306-337) tahtis raviseja kulla ja hõbedaga üle külvata, kuid Nino keeldus. Ta rääkis oma Jumalast, kes talle ravitsjavõimed andnud, Kui kuningas kord jahil olles pimeduse kätte jäi, lubas ta pärast asjatuid palveid oma jumala poole kummardama hakata Nino jumalat, kui see ta hädast välja aitab. Nii muidugi juhtuski. Mees pääsnud metsast ja koledate metsaliste meelevallast välja alles peale seda, kui ta meeleheites oma naise jumala poole palvetanud. Peale õnnelikku pääsemist laskis ta Jvari mäe otsa püstitada puust risti. Selle ümber ehitati hiljem katedraal... 

Nino tegi peale kuningliku paari usuvahetust misjonitööd edasi, jäädes eremiidina lõpuks peatuma Bodbesse. Kui ta elutee seal siis lõppes, laskis kuningas Mirian sinna kiriku ehitada. Igatahes nii Nana kui Mirian said tänu Ninole ka ise päeva lõpuks pühakuteks.

Nino sümboliks on viinapuuokstest tehtud rist - see meenutab pisut hipide rahumärki. Nino risti kuju siiski ei ole seotud millegi muuga kui vana hea ladina ristiga. Kui Nino sai Jumalaemalt nägemuse, teha viinapuuokstest rist ja nö "minna", siis juhtus see, et teel Mtskhetasse tehtud risti põiki oks oli saanud suhteliselt õbluke ja paindus läbi moodustades omamoodi pisut "närtsinud" ristikese. Eelnevalt kirjeldatud sündmusi arvestades on arusaadav, et rist pandi tallele Svetitskhoveli katedraali Mtskhetas. Sõdade käigus läks rist uitama ning jõudis lõpuks sajandeid hiljem Sioni katedraali Tbilisis – see on täiesti omaette ning põnev lugu, aga ma ei hakkaks siin seda ümber jutustama.

Miriam III kuulutas ristiusu riigiusuks.  (Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330), läkitas Nino soovitusel saadiku keiser Konstantin I juurde Konstantinoopolisse ja palus Gruusiasse ristiusu preester saata.

Pärast Ibeeria ristimist suundus Püha Nino otsima Jumalaema poolt Georgiasse erinevatesse suundadesse laiali heidetud neljast ristist ühte. Nii jõudis ta Kahheetiasse Bodbesse. Seal elas ta oma elu lõpuni 347. aastal telgis ja sinnasamasse ta ka maeti. Püha Nino hauale ehitati kabel ja sinna tekkis klooster, kus krooniti Kahheetia kuningaid ning mida külastas ka Iraani šahh Abbas I.

VÕI - Hiljem elas Nino erakuna ühe Kapadookia kiriku juures. Aastal 361 haigestus ta rännakul Ida-Gruusiasse ning suri Bodbe lähistel Kahheetia regioonis. Sinna on püh Nino ka maetud - kuningas Miriam III lasi tema haua kohale kiriku ehitada, hiljem rajati kiriku juurde ortodoksi klooster Ninozminda. Tännapäeval kuulub nunnaklooster Püha Georgi ordule.

Järgmine etapp selles loos oli 6. sajandil tegutsenud 13 Süüriast tulnud munka, kes rajasid Georgia erinevatesse paikadesse kloostreid. Kõige tuntum neist on kahtlemata David. Ta asus algul koobaskloostrit rajama Tbilisisse Mtatsminda mäele ehk Pühale Mäele. 

Kuid pärast ühe Süüria munga tapmist siirdus ta Georgia kõige veevaesemasse piirkonda poolkõrbesse tollasesse Hereetiasse ja alustas Udabno aheliku põhjanõlvale kloostri rajamist. 

Juhtus ime ja kloostri läheduses avanes allikas, ainus joogivee allikas kogu piirkonnas. David on maetud kloostri Issandamuutmise kirikusse. Pärast tema surma rajasid tema järgijad piirkonda veel arvukalt kloostreid. 

Kloostri kõige traagilisemad sündmused juhtusid 17. sajandi algul. See juhtus ülestõusmispühade ajal, kui kloostritesse üle Georgia kokku tulnud ligi 6000 munka olid küünaldega ristikäigul aheliku lõunanõlval. 

Neid märgati praeguse Aserbaidžaani territooriumil all tasandikul sõjakäiguks valmistuva šahh Abbas I vägede laagrist. Pärslased tapsid kõik mungad ja kloostri elu praktiliselt lakkas pea sajaks aastaks. Kuid alati on kloostrid ärganud uuele elule kristliku maailma äärmisel piiril. 

Retk David Gareja kloostritesse on meeliköitev ka selle poolest, et ühe päeva jooksul on võimalik kogeda viljakat subtroopikat Alazani orus, steppi talikarjamaadega ja elutut poolkõrbe, kus temperatuurid võivad juulis-augustis tõusta 50 kraadini.

Ega asjata öelda, et see, kes on kolm korda käinud Kahheetia lõunaosa poolkõrbes asuvates David Gareja kloostrites ning seisnud füüsiliselt kristliku ja islamimaailma piiril, on sama kui käinud korra Jeruusalemmas. 

Georgiat kokku siduv ühenduslõng on kristlik kultuur. Alates 4. sajandist kristlik riik on liialdamata Euroopa kultuuri häll koos sellele ladestunud erinevate kihistutega. Võibolla ainult Iisraelis on seda kõike tunda veelgi sügavam elamus.

Kristliku kultuuri lugu jutustades ütles üks reisikaaslane tabavalt: „See on otsekui vägev muinasjutt, ainult kogu aeg käime ka nende muinasjututegelaste haudadel.“

Kui kogu maailmas on levinud palverännu turism, siis Georgia, kus see oleks fantastilisel moel teostatav, seda veel peaaegu ei ole.

granaatõunamahla kasuks (10 GEL), mida pressis viltuse silmaga nooruk, kes lubas tegevust pildistada. Absurdinänni hulgast jäi meelde suur reklaamsilt, mis pakkus vahvlitorbikus veinijäätist: Saperavi 5, Kindzmarauli 6 ja Hvantškara 8 GEL