Stalin

Gruusia on aastasadade vältel olnud koridor Aasia ja Euroopa vahel, ühendustee, mida mööda liiguvad kultuurid, kaubad, loomakarjad ja tööjõud. G on kolme suurriigi - Venemaa, Türgi ja Iraani huvide kokkupõrkekoht. Grusiinid ise kui ka G aladel elavad väikerahvad on saanud nii piitsa kui präänikut.
Kaukaasia praegusele olukorrale pani aluse Stalin. Saatan võib ennast ilmutada mitmel kujul, ka rahvusliku vaenu külvajana. Ta joonistas piirid nii, et kõik olid naabrite oeale vihased, ajas rahvastel pead segamini, ehmatas mägilased veohobusteks või lihalammasteks. Eesmärk oli suruda rahvad alla mitmekordselt - otse ja naabrite kaudu - keskvõimu kontrolli alla. Olgu kuitahes palju jalgu, päid tohib olla vaid üks! Väikerahvaste asulad mässiti jalgupidi Gruusiia külge, et nad omavahel rivaalitseksid. Koolide õppekavadest kadusid rahvuskeeled. Plaan oli G kaudu rahvusgruppe intensiivsselt venestada. 
Samal ajal hakkas Türgi enda külge liitma asereid - nad olevat türklastega ühte usku ja nende phine vaenlane olevat kristlik Armeenia. Aserite ja armeenlaste omavaheline rivaalitsemine oli kingitus Venemaale - pingete õhutamine oli poliitika. Toimus ümberasustamine - tšetšeenid ja tatarlased Kesk-Aasiasse, grusiinid Osseetiasse, osseedid Abhaasiasse, ingušid Tšetšeeniasse, avaarid Svanethi, kreeklased Adžaariasse, kurdid Megreeliasse jne. Tulemuseks oli, et rohujuure tasandil hüpati üksteisele kallale. 


Sündis 1879 Gruusias. Õige nimi – Dzhugasvili, mille hiljem vahetas Stalini vastu – terasmees.

Nooruses  pidi Stalinist saama õigeusu preester. Õppis ta vaimulikus seminaris, kust ta aga halva õppeedukuse pärast välja heideti. Hilisemas Stalini ametlikus biograafias on öeldud, et “suur juht” visati koolist välja marksismi propageerimise pärast; õpingute enneaegse katkemise tegelikuks põhjuseks oli “eksamitele mitteilmumine”.

1903. aastal astus Stalin bolshevistlikku parteisse ja 1917.aastaks, mil see erakond oktoobrikuise riigipöörde tagajärjel võimule tuli, oli temast saanud partei häälekandja Pravda toimetaja. Võimuhaaramise protsessis mängis Stalin minimaalset rolli: hilisemad väited tema suurest panusest oktoobripöörde ajal on SUUR VÕLTSING.

(J. Stalini parteiline hüüdnimi oli Koba; selle nime võttis ta endale ise ja laenatud on see XIX sajandi gruusia kirjaniku Aleksandr Kazbegi teostest, kus Koba-nimeline “kangelane” röövib rikkaid ja jagab saagi vaestele.) 

1922. aastal sai Stalinist Kommunistliku Partei peasekretär. Tookord ei olnud see eriti tähtis ametikoht ja partei ülejäänud liidrid seda ei soovinud. Pealegi ei võetud Stalinit eriti tõsiselt – võrreldes Lenini ja ta kaaslastega oli ta ju suhteliselt harimatu mees, kellele kolleegid andsid tabava hüüdnime – “hall laik”. Taoline nimi tuleb tõenäoliselt sellest, et Stalin püüdis alati end mitte millegagi ja mitte kellegagi avalikult siduda ning tema sooviks oli jääda kulisside taha.

Lenini üks tähtsamaid kaaslasi ja Stalini olulisemaid rivaale hilisemas võimuvõitluses Lev Trotski (1879-1940) kirjutas: “Stalin on meie partei kõige silmapaistvam keskpärasus, kangekaelne empiirik, kellel puudub igasugune loomunguline mõtlemine.”

Kuid just see “kangekaelne empiirik” ja “silmapaistev keskpärasus” sai Venemaa ja Nõukogude Liidu liidriks, keda suur osa inimkonnast lausa jumaldas.

 

Miks pärast Lenini surma sai Venemaa liidriks Stalin?

Nagu eespool juba märgitud, oli Stalin Kommunistliku Partei peasekretär. Kuigi see ei olnud poliitiliselt mõjuvõimas ametikoht, oli sellel üks suur eelis – nimelt kuulus peasekretäri pädevusse kaadripoliitika. See aga tähendab, et Stalini ülesannete hulka kuulus riigi tähtsamate ametnike tööle võtmine ja nende ametist vabastamine. Ja just seda eelist kasutas Stalin selleks, et kõikjal üle Venemaa panna ametisse inimesed, kes teda jäägitult toetaksid.

Kui partei ülejäänud liidrid 1920. aastate teisel poolel selle mängu läbi nägid, oli juba hilja midagi ette võtta.

1922. aastal oli Lenin juba ravimatult haige ja ta kirjutas oma poliitilise testamendi. Avalikkusele on see tuntud Lenini teose “KIRI KONGRESSILE” järgi.

Oma testamendis väitis Lenin, et tema järglaseks võiks saada Lev Trotski. Samas tuli Lenin välja mõttega, et Stalini võimu tuleks kärpida; sealjuures viitas bolshevismi rajaja “Stalini mõnedele halbadele ieloomujoontele”.

Kui Lenin 1924. aasta jaanuaris suri, otsustas Kommunistliku Partei juhtkond tema testamenti mitte avalikustada, kuna paljud kartsid eelkõige Trotskit kui inimest – ka sellele mehele olid omased diktaatorlikud maneerid. Jossif Stalinis – peeti ju teda vaid “halliks laiguks” - erilist ohtu ei nähtud. Pealegi andis Stalin lubaduse, et võtab Lenini kriitikat arvesse ja püüab oma iseloomu parandada.
 

Kõik kulges aga teisiti. Aastatel 1924-1929 suutis Stalin osava kulisside-taguse mängu abil järk-järgult kõrvaldada võimult kõik juhtivad bolshevikud. Tema peamiseks märklauaks oli loomulikult Trotski, kes 1929. aastal saadeti Nõukogude Liidust välja. Samal ajal kaotasid oma ametikohad Kamenev, Zinovjev ja Nikolai Buhharin (1888-1938) (vt. pilti). Kõik nad olid Lenini mõttekaaslased ja palju haritumad kui Stalin. (1930. aastate teisel poolel kõik need inimesed hukati.)

Kasutades ära nende inimeste toetust, keda ta ise oli ametisse määranud, kindlustas Stalin oma võimu kogu riigis. 1928. aasta lõpuks oli ta käes täielik kontroll.
 

Milliste meetoditega muutis Stalin Nõukogude Liidu põllumajandust ja tööstust?

Kui Stalin oli Nõukogude Liidus (NL) kogu võimu oma kontrolli alla saanud, hakkas ta kohe muutma põllumajandust ja tööstust. Ta uskus, et NL on Ameerika Ühendriikidest umbes saja aasta võrra maha jäänud. Järelikult on peamiseks ülesandeks nii kiiresti kui võimalik USA kinni püüda.

Taolist eesmärki on võimalik täita vaid juhul, kui riigi käes on kontroll kogu majanduse üle. Siit ka põhjus, miks hakkas Stalin 1928. aasta lõpus lõhkuma Lenini poolt 1921. aastal välja töötatud majanduspoliitilist liini. Ajaloos on see liin tuntud “uue majanduspoliitika” (vene k. lüh. NEP) nime all ja selle olemuseks oli turumajanduslike elementide ning eraettevõtluse kasutamine majaduselu turgutamiseks.

Stalini ise pidas oma kõige tähtsamaks ülesandeks põllumajanduse kollektiviseerimine (so. ühismajapidamiste e. kolhooside loomine). Kollektiviseerimine võimaldas:

kontrollida toiduainete tootmist
hankida vahendid riigi sõjalise võimsuse aluseks oleva rasketööstuse arendamiseks – industrialiseerimiseks
Talupoegade MASSILISE ja SUNNIVIISILISE KOLLEKTIVISEERIMISEGA alustati 1929. aastal. Kõik talupojad pidi oma kariloomad ja masinad kolhoosidele üle andma, vastasel korral lubati neid karmilt karistada. Kollektiviseerimise käigus tapeti umbes 5 miljonit jõukamat talupoega ehk kulakut.
Olemasoleva põllumajadusliku tootmisviisi järsk purustamine tõi endaga kaasa toodangu kiire languse – 1930. aastate alguses langes põllumajanduslik kogutoodang NL-is kuni 15%, samas aga suurenes teravilja eksport üle 10 korra (1927. aastal eksportis NL 4,3 milj. ts. teravilja; 1931. aastal oli sama näitaja 50,8 milj. ts.).

Kõige selle tagajärjeks oli 1932.-1934. aasta SUUR NÄLJAHÄDA. Nälja ohvrite täpne arv pole teada, kuid ajaloolased paigutavad selle 3 ja 7 miljoni vahele. Tookord esines Venemaa ja Ukraina külades isegi kannibalismi ehk inimsöömise juhtumeid. Briti kuulus peaminister Winston Churchill meenutab, et kui ta 1942. aasta augustis Staliniga esimest korda Moskvas kohtus, siis olevat Nõukogude liider talle küüniliselt öelnud: 1930. aastate alguses hukkus või suri NL-is nälga umbes 10 miljonit talupoega.

1932.-1934. aasta näljahäda peetakse ajaloo SUURIMAKS, MILLE INIMENE ON OMA TEGEVUSEGA TAHTLIKULT TEKITANUD. 

Samas aga ei võtnud võimud süüd omaks. Vastupidi, nende loogika järgi tekitasid nälja kolhoosikorra vastased, kes varastavad ja saboteerivad kogu ettevõtmist. 7. augustil 1932. aastal koostas Stalin seaduse riikliku omandi kaitsest; rahvas ristis selle “5 viljapea seaduseks”. Selles seaduses on järgmine säte:

Inimene, kes üritab koristatud viljapõllult korjata pudenenud viljapäid, sooritab kuriteo, mille eest määratakse karistuseks kas mahalaskmine koos vara konfiskeerimisega või (pehmendatud asjaoludel) 10-aastane vanglakaristus koos vara konfiskeerimisega.

Ajavahemikus 1932. aasta septembrist kuni 1933. aasta veebruarini mõisteti selle seaduse alusel kohut 56 645 inimese üle ja neist 2110 mõisteti surma.

Kollektiviseerimise tähtsaimaks ülesandeks oli vahendite hankimine majanduse INDUSTRIALISEERIMISEKS. Tööstuse arendamine toimus NL-is viie aasta plaanide kaupa. Sel eesmärgil loodi Moskvas uus ametiasutus Gosplan (riiklik plaanikomitee), kus oli tegev tohutu ametnike armee, kelle ülesandeks oli töötada välja majandusnäitajad iga ettevõtte jaoks; need näitajad tuli viie aasta jooksul saavutada. Karistused plaani mittetäitmise korral olid karmid, kaasaarvatud surmanuhtlus. Plaani täitmise nimel pidid töölised tegema ületunde ja neil oli keelatud elukutse vahetamine. Järelikult võib öelda, et 1930. aastate alguses taastati Nõukogude Liidus tegelikult PÄRISORJUS. Kõige raskemaks kuriteoks aga kuulutati mittetöötamine.
 

Kõik, kes ei olnud nõus Stalini valitsemismeetoditega, saadeti töölaagritesse, mis on tuntud GULAG-i nimetuse all. (nimetus tuleb Moskvas siseministeeriumi juurde loodud laagrite haldamisega tegeleva osakonna nime järgi – vn. k. Glavnoje Upravlenije LAGerov – laagrite peavalitsus). Need laagrit loodi kas Siberisse või siis Venemaa põhjaregiooni, kus klimaatilised tingimused olid rasked. Vähese toidu eest sunniti inimesi neis tegema ülirasket tööd.

Kahe esimese viisaastaku (1928-1938) ametlikud tulemused on muljetavaldavad ja need petsid ära isegi mitmed Lääneriikide haritlased. Nii näiteks olid Nõukogude Liidu saavututest vaimustuses briti kirjanik G. B. Shaw, briti sotsialistid H.G. Wells ja B. Webb jpt. Keegi aga ei pööranud tähelepanu (kas tahtlikult või mitte, see on juba eraldi küsimus), MILLISTE EBAINIMLIKE VAHENDITEGA KOGU SEE EDU SAAVUTATI. Nõukogude valitsuse jaoks oli oluline üldine eesmärk, mitte aga indiviidi heaolu.

Kuidas 1930. aastatel Stalin kõrvaldas opositsiooni? 
 

1934. aasta 1. detsembris mõrvati Sergei Kirov (vt. Fotot), Kommunistliku Partei populaarne liider Leningradis. Kuigi piisav tõestusmaterjal puudub, on enamik ajaloolasi siiski seisukohal, et mõrva taga seisid Stalin ja ta lähikondlased – neid hirmutas Kirovi üha kasvav populaarsus ja tema mõjuvõimu tugevnemine parteis.

Sergei Kirovi tapmine aga andis Stalinile motiivi alustada ühiskonnas puhastusi, mille all tuleb mõelda nende inimeste kõrvaldamist, kes polnud rahul Kremli võimumeeste poliitikaga. “Puhastuste” peamine eesmärk oli igasuguse opositsiooni vägivaldne likvideerimine.

Ajavahemikus 1934-1938 kadus Nõukogude Liidus umbes 7 miljonit inimest. Nende hulgas oli bolshevike endisi liidreid, kes ametist kõrvaldati juba 1920. aastate keskel, tuntud teadlasi, poeete, helijoojaid, kirjanikke ja majandusjuhte. Viimased seetõttu, et nad jäid hätta partei poolt välja töötatud majandusplaanide täitmisel.

Stalinlike “puhastuste” all kannatas loomulikult ka lihtinimene, kes sageli ei teadnudki, mille eest teda karistati. 1930. aastate lõpus tabas “puhastuste” laine Nõukogude armee juhtkonda: nii näiteks kõrvaldati ametist, kuulutati “rahvavaenlaseks” ja hukati kindral Tuhhatshevski – Punaarmee rajaja ja Venemaa tuntud väejuht.

Juhtivate bolshevike suhtes algatati 1930. aastate lõpus nn. NÄIDISKOHTUPROTSESSID, kus “süüalustele” määriti kaela kõige absurdsemad ja naeruväärsemad süüdistused (näiteks, et nad üheaegselt on Jaapani, Ameerika, Inglise, Itaalia, Saksamaa jne. spioonid).

1930. aastate teisel poolel hakkati Jossif Stalini isiklikul juhtimisel kirjutama ümber Venemaa XX sajandi ajalugu – KÕIK VANAD KOOLIÕPIKUD JA ENTSÜKLOPEEDIAD KAS HÄVITATI või lastele anti korraldus kleepida õpikutes kinni need leheküljed, kus ajalugu Kremli võimukandjate arvates oli võltsitud. Kõik need ettevõtmised on tuntud kui VENEMAA AJALOO REVIDEERIMINE.

Stalini eesmärgiks oli näidata teisi bolshevike liidreid halvas valguses. Sellega on seletatav ka näidiskohtuprotsesside , kus näiteks mõisteti surma Buhharin ja Kamenev, pidamine 1930. aastatel. 1920. aastatel oli Stalini peamiseks märklauaks Trotski, kelle Lenin oli valinud oma järglaseks. Nagu eespool juba öeldud, saadeti Trotski 1929. aastal Nõukogude Liidust välja, kuid 1940. aastal ta Mehhikos mõrvati. Mõrva taga oli Stalin. 

Stalinliku ajaloo tõlgenduse järgi oli tema peamine isik tänu kellele õnnestus bolshevikel 1917. aasta sügisel haarata võim ja tänu kellele võideti 1918.-1920. aasta kodusõda. Sellele lisaks pidi Stalin olema ainuke isik, kes teab täpselt, mida Lenin tegelikult plaanis. Järelikult peab just Stalin olema riigi eesotsas. 1930. aastatel anti vene kunstnikele korraldus maalida pilte, kus Lenin ja Stalin seisavad kõrvuti. 1924. aasta jaanuaris, kui Lenin suri, andis aga Stalin korralduse, mille kohaselt tuli bolshevike liidri surnukeha säilitada ja see tuli paigutada mausoleumi, mis püstitati Kremli müüri äärde Punasele väljakule. Samas oli Lenin ise nõudnud tagasihoidlikke matuseid ja tema viimaseks sooviks oli, et ta maetakse Peterburis asuvasse perekonnahauda.

Oma valitsemise viimastel aastakümnetel püüdis Stalin maailma avalikkusele end näidata tõelise TERASMEHENA – nimi peab ju meest õigustama! Kogu seda Stalini isiku kummardamist ja jumalikustamist on ajaloos hakatud kutsuma ISIKUKULTUSEKS. Ametlikus propagandas oli Stalin inimene, kes kunagi ei eksi (karismaatiline isiksus), teda kustuti “kõige targemaks meheks”, “ajastu geeniuseks”.

Kogu Nõukogude Liidus püstitati Stalinile kui “kõigi rahvaste isale” monumente, nn. õukonnakunstnikud (need olid kunstnikud, kes täitsid valitsuse tellimusi) kujutasid Stalinit superman’ina, kes lahkelt võtab vastu õnnelikke inimesi, kes avab uusi tehaseid ja vabrikuid. Tegelikult peitus kogu selle näitemängu taha XX SAJANDI ÜKS SUUREMAID TIMUKAID.

Ajalugu ei tea varasemat juhtumit, kus ühe isiksuse austamine oleks võtnud taolise ulatuse. Tekib küsimus: KUIDAS ON VÕIMALIK, ET MILJONID INIMESED TEHAKSE LIHTSALT LOLLIKS JA ET NENDEGA MANIPULEERITAKSE? Vastused on kõige erinevamad. Üks on aga kindel – Stalin oli tõepoolest omamoodi geenius ja õigustatult on teda nimetatud XX SAJANDI KÕIGE SUUREMAKS DIKTAATORIKS.

Teise maailmasõja päästis valla Stalin koos Hitleriga; sõda hävitas Hitleri, Stalin oli aga hiljem võitja ja isegi kohtumõistja sõja kurjategijate üle.

Sajandi suurim diktaator suri 73. eluaastal, 1953. aasta 5. märtsi õhtul.