Tbilisi

Tbilisi lennujaam 1952, „arhitekt“ Stalini projekti järgi, kesklinna 17 km, 


Giid rääkis bussis Tbilisit läbiva jõe - Kura e Mtkvari - üleujutustest – 1963, 1973 ja 2014.
Viimasel neist, 14. juunil 2015, sai palju kannatada Tbilisi loomaaed, mille umbes 600 asukast kas uppus või surmati umbes 300 (surmati, sest näiteks lõvi murdis inimest). Üks iseenesest kurb lause kõlas hirmus naljakalt: Aafrika pingviin püüti võrguga kinni alles Aserbaidžaani piiril.


Narikala – ehittud Sololaki aheliku tippu 4 saj, Pärsia tsitadell, suurem osa praegusest müürist araablaste ehitatud 8 saj. Oli keskegse Gruusia tähtsaim kindlus. Korduvat purustatud, korduvalt üles ehitatud. 19 saj suutsid kindluses pesitsenud venelased oma laskemoona varud õhku lasta ning sellega koos ka suure osa kindlusest ja ning selles asunud kiriku.(Teine versioon: piksenoolest). Kuna selleks ajaks oli strateegiline tähtsus kadunud, enam üles ei ehitatud. Praeguseks on alles vaid müürid. Õhku lastud kirik taastati alles 1990.  Püha Nikolai nime kandev kirik on kaunistatud uhkete freskodega, millel on kujutatud märtrite portreesid ja stseene Piiblist.


Gruusia ema, Kharthlis Deda - 20 m alumiiniumkuju Sololaki mäel, 1958 ehk Tbilisi linna 1500 sünnipäevaks. Autoriks prominentne G skulptor Elguja Amashukeli. Algvariant oli puust, 1963. aastal asendati see alumiiniumskulptuuriga (postament on rauast). 1990ndatel vahetati skulptuur veel kord välja: langetatud pea asendati püstise peaga ning lisati loorberipärg.  Naine sümboliseerib rahvuse iseloomu: vasakus käes veinipeeker külaliste tervitamiseks, paremas mõõk vaenlase jaoks. Naise roll: suur. Eelkõige ema.

Matkarada Mtatsminda
(tõlkes Püha mägi) mäele - 2 km mäest üles
Mäe ühel nõlval tipust veidi allpool kõrgub 274 m pikkune telemast.
Mtatsmindal asub Püha Taaveti kirik, mille ümber kohtab tuntud isiksuste kalmusid. Näiteks on sinna maetud Georgia esimene president Zviad Gamsahurdia, aga ka vene kirjanik Aleksander Gribojedov. 
Kangelaste panteon Mtatsmindal; aukoht kuulub sõnameistritele (tamadad jms ilukõnelejad-poeedid)
Lõbustuspark



TBILISI LINNA RAJAJA
Tbili = soe allikas
Mtkvari jõe kohal kaljul näeme Tbilisi rajaja kuningas Vakhtang Gorgosali ratsamonumenti.

Kuningas Vakhtang Gorgsali valitses ca V saj teisel poolel. Tõi pealinna Mtshketast Tbilisisse: kuningas läheb faasanijahile, tabab ühte noolega, saagi juurde jõudes leiab selle valmiskeenuna tulikuumast allikast, otsustab allikate umbest metsa maha võtta ja oma pealinna sinna kolida,c 1500 a tagasi. 
Teine legend: VI saj lasknud kuningas Dachi I Ujarmeli jahil noole hirve, edasi sama. 
(Analoogne legend on ka Karlovy Varyl, seal hirvele monument mäe otsas). 


Sarnaseid legende: Viitna Pikkjärv ja Viljandi järv: kaldal olnud keskajal kabel, kus peeti jumalateenistusi ja kuhu ei tohtinud korraga siseneda 7 õde-venda. Kord ühe jutluse ajal tulnud kirikusse kõrtsmiku vana kana oma 7 tibuga ja kohe vajunud kabel kõige täiega järve põhja.


Ausammas: kuningas Barnavas – 3. saj. – gruusia kirjakeele rajaja.


Umbes kella 7 paiku õhtul saabusime hotelli LAERTON lähistele.
Gruusiale väga iseloomulikul moel ei pääsegi suure bussiga otse hotelli ette, vaid kõnnime paar tänavavahet jalgsi, pagas tuuakse kohale pisemate bussidega (pealtnäha autodega).
Kõndisime enam-vähem vanalinna suunas. Rusthaveli avenüü oli liiga kaugel ( u 3 km), piirdusime lähemate tänavatega. Taevas sõitsid funikulöörigondlid. Hiljem, öösel, nägime, et gondlid olid sinise või punase valguskandiga tähistatud. Teisel pool jõge leidsime elava tänavanurga millegi väljakusarnasega, selle ääres oli söögikoht I /süda/ Tbilisi, Tellimus on TERVELE laudkonnale kokku (koos tipiga tuli 92 GEL, mille jagasime neljaks).
Liiter Saperavi punaveini, 2 väikest hadžapurit, 2 x pähklitega baklažaanid (minu suured lemmikud!!!), 1 talupojasalat, 4 kebabi (nii suured rullid, et piisanuks ka vähemast) ja huvitavad köögiviljapätsid assorted vegan patties, gruusia keeles vist PKHALI. Lõikasime phkalid neljaks veerandikuks, neist oli eriti hea valge küüslaugupäts. Toidud olid ülihead. Väljusime u pool üksteist õhtul (foto tänavakellast väljakul). Vaarusime tagasi hotelli. Teel astusime läbi suveniiripoest Gift Gallery,





Seejärel suundume Eliase mäele ning uudistame tänapäevast arhitektuuriimet – 2004. a valminud suuruselt maailma kolmandat ortodoksi kirikut – 100 m kõrguse tornikiivriga Sameba Püha Kolmainu katedraali.
Tohutute mõõtmetega katedraali laskis ehitada rikkur Ivanišvili. valitsuserakonna Gruusia Unistus ja sisuliselt kogu riigi mitteametlik juht miljardär Bidzina Ivanišvili. Ei tea, kas tal jäi puudu rahast või visioonist, aga moslemid panevad talle oma Abu Dhabis asuva Suure mošeega, mis on samuti hiigelsuur ja suhteliselt äsja valminud, pika puuga ära. Sealt juba ei leia ühtki mõranenud trepiastet ega sellist põrandakatet, mis poleks hiilgavalt sile ... pluss kogu see ilu, valevus, avarus ja moodsalt kujundatud veteväljad...
Sameba katedraal oli ... lihtsalt otsekui hiigelsuur kolhoosikeskus. Kivikolossil jäi puudu nii vanadele ehitistele omasest väärikusest kui ka moodsa aja stiilitunnetusest. Vaadata oli huitav ikkagi. Punase rüüga vaimulikud tegid häirimatult oma toimetusi, kirikus olid otsekui tohutute mõõtmete rõhutamiseks püsti u 15-korruselised (15 x 2 trepijärku) raudtellingud, mis nägid välja päris permanentsed, just nagu filmimiseks vms otstarbeks. Ise poleks ma selle peale tulnud, et kirikust üldse mingit avalikku keldrit otsida, kuid väikese rühma kannul kiirustasin mitmest trepijärgust alla keldrisse, õigemini keldri rõdule, sest sügaval all oli avar saal, milles musta riietunud inimesed, peamiselt vist küll naised, võtsid ühekaupa küünla pihku, põlvitasid ja palvetasid hääleka laulu saatel. Vaatepilt oli lummav, otsekui mingi must missa (mida see kindlasti ei olnud).
Väljast vaadates on Sameba katedraalil võimsust ja avarust, platsi ümbritseb rinnatis, laiad trepid on 3 järguga, igas järgus 16 astet, ja laia peateed ääristavad postide otsas kujud (vist kuningad?). Ja ümberringi on väike pargike.


Jalutuskäik Vana-Tbilisis algab sõna otseses mõttes linna lätete juures, sest siinsete looduslike väävliallikate juurest sai linn enam kui 1500 aastat tagasi alguse.


Tõuseme linna kohal asuva 4. saj pärineva Narikala kindluse juurde, mille müüridelt avaneb suurepärane vaade linnale. Laskume mööda munakiviteed tagasi all-linna. Teel möödume 13. saj. ehitatud Armeenia kirikust, elegantse fassaadiga juudi sünagoogist ning Sioni kirikust, kus hoitakse Püha Nino originaalristi kui ülimat reliikiviat. Ekskursioon bussiga Tbilisi peatänaval Rustaveli avenüül. Näeme Gruusia parlamendihoonet, Tbilisi ooperi- ja balletiteatrit, Rustaveli teatrit, Riiklikku galeriid, teele jääb arvukalt kohvikuid ja esinduskauplusi. Soovijatel on võimalus mõnuleda väävlisaunades.




Sõime koos hommikust, käisime veel toast läbi ja läksime vestibüüli. Seal oli järjekord, giidile sai maksta kas koos või eraldi 89 GEL (konjakidegustatsioon, veinidegustatsioon ja Stalini muuseum). Jalutasime mööda kitsukesi tänavaid bussini ja sõitsime
10.40 bussi tagasi (olin viimane, kuid jõudsin täpselt). Buss tiirutas veidi linnas ringi, möödusime justiitshoonest, mille ees oli skulptuur, mis kujutas pillimängijaid, mask ees. Nimelt oli 19. sajandil komme sedasi meelepaha avaldada, et rahulolematud panid loomamaski ette, võtsid pilli kätte ja läksid vastava asutuse/maja ette mürgeldama.

RIKE PARK - G kaardi kujuline, teerajad eristavad regioone; suured malelauad, (valge) klaver põõsas, metallist Ronald Reigani pink, laulvad ja tantsivad purskkaevud, hiiglaslikud torud on pooleliolev muusikateater;  tagaplaanil Reichstagi näoga presidendiloss (Avlabari). Ilusam isegi öörel valgustatuna.
RAHU SILD - 156 m, metallkarkass, klaas, koos muusikateatriga ühtne kompleks, itaallaste kontseptsioon. 


Rike’i (hääldus raiki) pargi juures – poolelijäänud, aga vägagi efektse torukujulise kontserdisaali kõrval – väljusime bussist ja võtsime sappa, et funikulööriga üles sõita. Ootasime kaua seal RIKE-NARIKALI ROPEWAY peatuses, et 8 inimest mahutava gondliga üles Narikali (Narikala) kindlusesse tõusta. (Silt näitas, et vasakul on Narikala Fortress e kindlus, paremal Mother of Georgia, st Gruusia Ema kuju.) Giid näitas granaatõunapuud ja ütles, et imelik, et need puud paistavad väga haprad, ometi on viljad suured.

Hakkasime üheskoos treppidest jalgsi alla tulema. Trepid, vaateplatvormid, tee ääres olid puuvilja- ja mahlamüüjad, tihti päris lapsed. Väga längus kivitee viis alla vanalinna, giid osutas värava vahelt ühele tüüpilisele gruusia siseõuele, mitmekorruseliste majade ja kõrgemalt korruselt alla tuleva trepiga, vanasti käiski elu sedasi, et mitu põlvkonda elas koos, inimestel olid väga mitmesugused ametid, ühes ja samas majas elasid kojamees ja minister ning lapsed mängisid kõik turvaliselt oma hoovis. Ühest teisest hoovist paistsid kvevrid. (Kvevri ei ole amfora, sest 1) puuduvad sangad 2 ei ole transportiniseks, vaid ainult veini laagerdamiseks).
Kvevri võib olla kuni viietonnine; veinikülas on igas hoovis kvevri või paar, mis kaevatakse kuni kaelani maasse ja valatakse ilmsesti veini täis.

Edai kõndides saime imetleda üles riputatud suuri vaipu, väävlisaunade katuseid ja pisikesi kupleid. Väävlisaunade esiküljed olid peaaegu sealsamas, kuhu eile õhtul oma jalutuskäiguga välja jõudsime! Väävlisaunade tagant jalutasime kanali/oja kaldapealset mööda kuni koseni, metalse kera otsas istuva metalse linnuga purskkaevus supelnud kahest koerast suurem kõndis meiega kaasa. Kitsukesel kanalipealsel, mis oleks muidu lausa kahtlane välja paistnud, kui seal nt üksi või hilisel ajal kõndida, jalutas väga palju turistlikku rahvast, vahepeal oli muidu üsna mõttetu väike sild, mille metallvõre küljes kümneid tabalukke. Enne koske oli veel teravakatuseline nännipaviljon. Käisime läbi paigast Meidan bazar – „väljaku turg“. Viis minutit enne ühte, nagu fotolt näha, jõudsime nn tamada kuju juurde.

Kella 13 – 15. 00 oli vaba aeg, kasutati lõunatamiseks, istusime raekojaplatsilikku söögikohta, kus kõik vedelikud (Türgi kohv, Natakhtari õlu) olid väga head, aga sõstrakobaraga kaunistatud šašlõkk kuiv ja seega kehvapoolne Söögikohas jooksid ringi 3 teenindajat, kes kerisid markiise, pillasid nuge-kahvleid ja viitsid aega. Mu õlu, šašlõkk e barbecue ja Türgi kohv olid kokku 40 GEL. Raagritsikatele sarnanevad skulptuurid inimestest. Ilmselt märk kallist ja kehvapoolsest söögist ...


15.00 saime grupiga tamada kuju juures taas kokku. 15.02 Sioni kirik, mille relikviaaris hoitakse püha Nino juustest ja viinamarjaväätidest Nino risti, mis sõja ajaks Gergeti kirikusse varjule viidi.
Kõndisime edasi, tee äärde jäid mitmed söögikohad, paar eriti põneva nimega: Cafe Kala ja  KGB – STILL WATCHING YOU. Markiiside alt pihustus otsekui mingitest pisikestest düüsidest suitsjat/aurusarnast ollust, ma ei pidanud vastu ja küsisin KGB söögikoha kelnerilt, mis see on, ja ta vastas, et vesi – klientide värskendamiseks.
Jõudsime kõndides välja silla juurde, mis kandis nime klaassild = armastuse sild = always (seda viimast vastava kuju tõttu). Sealt sõitsime konjakidegustatsioonile. Buss sõitis päris pikalt mööda jõekallast.


Sõidu ajal jutustas Maia suhteliselt asjassepuutumatu loo kurvast noorukist, kes osutus kuuemiljonendaks turistiks, pälvides endale ootamatult rohkesti tähelepanu ja kingitusi (reisid, õhtusöögid jne).

Soovijatega külastame Gruusia vanimat ja tuntumat bränditehast Sarajishvili ja degusteerime nende toodangut.
Sarajishvili konjakivabrikus, õigemini bränditehases, kus olid kaunid hooned, ilus pargike, asutaja ausammas ja keraamiliste aiavaasidega avar  plats, võttis meid vastu omapärase näomiimikaga Tamara, kel oli toreda geomeetrilise mustriga sinimustvalge kleit ja äsja Tartu ülikooli astunud poeg. Tamaralt saime teada, et iga konjak on brändi, aga iga brändi pole konjak. Konjak hingab – loomulik kadu ehk „inglite jagu“ (dolja angelov) on 30 %, mis teeb (aga mis aja jooksul?) kokku 20 miljonit pudelit. 
Käisime kahes majas, kahes tohutuid vaate täis ruumis, Tamara andis meile nuusutada vaadipunni. Siis järgnes tema sõnutsi parim osa ehk degustatsioon. Enne väljavalamist tegi Tamara ettepaneku enda pokaali järele jäänud konjak laua keskele ühisesse pokaali valada, sest seda kasutatakse vaatide puhastamiseks ...
Laudadel olid suupisteteks kommid-küpsised-vahvlid-pähklipatsitükid. Konjakit anti proovida algul viietärnilist (st 5 aasta vanust), siis 7-aastast (tähis VS), seejärel 10-aastast (tähis VSOP) ja viimaks väärikat 20-aastast (tähis XO), misjärel hakkas töötajatel korraga hirmus kiire, sest „tööpäev hakkab lõppema“. (Et kallimat konjakit ometi ära ei jõutaks trimbata!) Sain hakkama sellega, et pistsin kõik nahka, mis mulle pokaali valati, ja olin pärast väga ettevaatlik, et mitte käpuli kukkuda, sest eluski pole sellise tempoga ja nii ohtralt kanget alkoholi tarbinud. Loomulikult lõppes degustatsioon poekülastusega. Targematega konsulteerinud, pugesin leti ette ja ostsin kähku kahekümneaastase konjaabli, et ei jõuaks ringi mõelda ja odavamate kasuks otsustada. Kui juba, siis juba ... Tehasepoe ees kivikuubikust pingil istudes käis pea ikka kõvasti ringi, nii nagu oli ilmselt ette nähtudki. Fotodelt on näha, kuidas püüan kainet nägu teha. Sealsamas kõrval oli Horvaatia konsulaat.

Andruses aga tekitas konjak Ülle vastu väga helli tundeid. (Joo sagedamini konjakit, Andrus!)
Sarajishvili tehasest või vabrikust või misiganesist sõitsime bussiga hotelli, osa inimestest siirdus väävlisaunadesse. Järgmisel hommikul küsisin, nad rääkisid, et väävlivannis oli mõnus, aga massaaž käis väga kiiresti ja moepärast.
Pärast tunnikest puhkust (tulles kõikus tee miskipärast kõvasti) läksime neljakesi – ikka Ülle, Andrus, Aime ja mina – jõe äärde laevatiirule. Kui valisid pooletunnise tiiru asemel 50-minutilise, maksid vaid veidi rohkem (terve tiir 25 GEL), küll aga saadeti su laevuke teele ja võeti pärast ka vastu ilutulestikuga (kaldal, mitte laeval).

Laevale astunud, leidsime eest lauad. Võtsime istet ja tellisime (sööma ärgitati veel enne sõidu algust) Kindzmarauli veini, hadžapurit ja Türgi kohvi. (Hadžapuri ja Türgi kohv kahele oli alla 20 GEL.) Määratud ajast paar minutit hiljem hakkas laev liikuma, sõitis 3 silla vahet. Vaated ilusad, hämaras tuled, sillad valgustatud, jõel tuiskas neoonribadega mootorpaat ... Vaevalt jõudis pimedas natuke vilu hakata, kui toodi pleedid.
Pärats laevatiiru oli aeg juba hiline, kõndisime tagasi Laertoni hotelli, Andrus endiselt väga amoröösses meeleolus. Aime ja mina piilusime huvipärast ka kuuenda korruse Elion Lounge’i, kuid see osutus juba suletuks.


Marina pakkus välja kulla fondi nimetust kandva muuseumi külastamist. Eelneva kirjelduse põhjal oli raske mõista selle museaalide väärtust. Alles giidi selgitusi kuuldes ja kuni seitsmendasse sajandisse enne Kristuse ajajärku kuuluvaid kullast ehiseid imetledes mõistsime hoopis uues valguses selle iidse rahva pärimuslikku kultuuri ja kunstimeistrite imetlusväärseid oskuseid. Ka tuhandeid aastaid tagasi suudeti valmistada väga peeneid ehteid. Georgia on tänini kestva suure kristliku traditsiooniga maa. Põhiliselt õigeusklik, seepärast ka suur hulk ikonostaase.


Muuseumi ees, üle tänava, Vabaduse väljaku servas asub mälestussammas Aleksandr Puškinile, sest avatus kaunitele kultuuridele ja eriline vaimne õhustik on läbi ajaloo muutnud Georgia ühes tema pealinnaga meelispeatuskohaks paljudele rändajatele, kunstnikele, kirjanikele ja luuletajatele. Vabaduse väljaku keskel kõrgub Georgia kaitsepühaku kuldne Püha Jüri kuju. Monument kujutab Püha Jüri tapetud draakoniga.

 Samas Thbilisi vahetu kesklinn oli kohati väga modernne, enamasti puhas ja paljude uhkete majadega. Linna kaunistasid ka mitmed Gruusiale omase „ristkupli“ stiilis õigeusukirikuid, millest kõige uhkem ja suursugusem on kindlasti 2004. aastal ehitatud Püha Kolmainsuse kirik. Tegu olevat kõrguselt kolmanda õigeusu kirikuga ning pindalalt ühe suurima religioosse ehitisega maailmas. Grusiinid on teadupärast väga usklik rahvas, kes võttis ristiusu vastu juba 4. sajandil, olles sellega üks esimesi rahvaid Euroopas. Väga positiivse mulje jättis ka Thbilisi metroo maksesüsteem. Oli lihtsalt vaja soetada üks plastkaart, kuhu sai hiljem masinatest või müügikioskitest raha peale laadida.


parim, mis sinuga Tbilisis juhtuda võib, on ära eksida – ja nõnda sattuda tänavatele ja nurgatagustesse, sisehoovidesse ja õuedele, kuhu muidu kunagi ei satuks, kuid kus käib tõeline elu ja mille romantilisus võtab hinge kinni. Kutaisis sündinud ja samuti Bagrationide suguvõsast pärit kuningas David IV Ehitaja (tema ühendas väikesed kuningriigid üheks Gruusia kuningriigiks) võib oma vägeva ratsu seljas Mtkvari jõe kaldakaljul rõõmustada – töö käib edasi ja riik kestab!
Asudes muistsel Siiditeel, on Tbilisi olnud alati kaubakaravanide ja rahvaste ristumispaigaks. Ning paraku ka huvide kokkupõrke paigaks. Viimati (1795) põletasid linna maani maha pärslased. Kuid teisalt on eri kultuurid, religioonid ja rahvad kujundanud sajandite vältel Tbilisi näo huvitavaks ja põnevaks.
Oma ümmarguselt saja suurema või väiksema etnilise rahvusrühmaga on Tbilisi tõeliselt multikultuurne linn ning olgu öeldud, et Wikipedia märgib muuhulgas ühe rahvusrühmana ära ka eestlased.
Just see multikultuursus, ilu ja eriline atmosfäär on teinud nii Gruusia tervikuna, kuid eeskätt Tbilisi ligitõmbavaks paljude kirjanike, poeetide ja rännumeestest kirjameeste seas: Puškin, Lermontov, Dumas, Hamsun… kui nimetada vaid mõned.

Tbilisilased võivad õigustatult olla uhked üsna mitme asja üle, kuid üks asi, mis linnarahvale nii õndsust kui häda kaela on toonud, on kuulsad väävliallikad, mille kohale juba teadaolevalt keskajal esimesed saunad rajati. Muide, tõlkes tähendabki nimi Tblisisi “kuuma allikat.” Kuid häda tõid need seetõttu, et allikate raviomadused olid niivõrd hinnatud, et linna taheti vallutada ainuüksi nende pärast. Vägeva grusiinitari raudses haardes enda puhtaks küürida laskmine koos massaažiga väävlisaunas on üks Gruusia-reisi must-elamusi.

Marina meenutas luuletaja Joseph Grishashvili sõnu, kes olevat öelnud, et jättes Tbilisit külastades väävlisaunas käimata võrduvat samaga, mis ilma Eiffeli torni nägemata Pariisi külastada.


Väävlisaunad: kasutatud juba üle 700 aasta. Säilinud on 10 sauna, vanimad pärinevad 17 saj I poolest. Telliskivist pärsia stiilis ehitised, poolringi kujulised kuplid. Linnatänavaist allpool asuvad saunaruumid saavadki valguse kuplitest. 
Vesi saunades on 36-47 kraadi, sisaldab süsivesiniku ioone, väävelvesinikku, kloori- ja naatriumiioone. Mõjuvat hästi osteoporoosi, neuroloogiliste ja uroloogiliste haiguste korral. Vähndavat psoriaasi, ekseemide ja nahahaiguste vaevusi. Tuntumad saunad on Kuninglik Saun, 19893 ehitatud Orbeliani ja Vanim saunadest, Irakli saun. 


Linn asub seismiliselt aktiivses piirkonnas. Viimane suurem maavärin oli Tbilisis 2012, magnituudiga 4,8 Richteri skaalal. Hukkus 6 in, kahjustada sai 10 000 hoonet, pemiselt vanalinna osas. 
Tibil = süda; linn on nime saanud siiski kuumaveeallikate järgi.


• Rohkem infot leiad Tbilisi kohta: www.info-tbilisi.com; Batumi www.tourismadjara.ge; Gruusia tervikuna www.georgia.travel

• Külastage kindlasti kuulsaid Tbilisi väävlisaunu. Neid on kaks ja need asuvad praktiliselt kõrvuti. Mošeetaoline on nn linnasaun, kolm korda odavamate hindadega kui temast vanem ja auväärsem, kuid nii massaaž (tugevad mehed või naised, kes sind alasti küürivad- masseerivad), kuumad-külmad vannid on sealgi olemas ja sauna saab üürida ka kahekesi või grupiga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kahheetia

Kuulsaid grusiine

Šoppamine.