Koobaslinnad
Teisipäev, 11. juuli
MUKHRANI LOSS, GORI, UPLISTSIKHE KOOBASLINN, BORJOMI, BAKURIANI
Hommikusöök. Sõit mööda iidset Siiditeed. Teeme peatuse Mukhrani lossi juures. Tegemist on Gruusia ainsa kuningliku lossiga, mis kuulus alates 16. saj Bagrationi kuninglikule suguvõsale. Veini on siin toodetud alates 19. saj. Kuningliku suguvõsa kuulsaim esindaja, Ivane Mukhranbatoni ehitas 1876. a siia Prantsusmaa eeskujul veinilossi ehk Chateau ja alustas viinamarjaväljade rajamist. Ekskursioon, tutvume veinitootmisega ja degusteerime kohalikke veine.
Jõuame Gorisse ja külastame Stalini muuseumi.
Jõuame Mukhrani külla, mis Dagmar Raudami raamatu järgi on ilmselt ka seakereküla. Giid rääkis, et paljud käivad ka kaugelt just siit head liha ostmas.
Mukhrani veiniloss asub keset avarat parki, alleede alguses on kummalgi pool võimsad veinivaadid otsekui sambad, pargis oli isegi hobusetall, loom hirnus, kui möödusime. Post teeviitadega WINERY, OFICE, STABLES, WINE LAB.
Tõsi, veinilossi sattusime pooleldi märkamatult mööda maa-alust käiku – sisenesime ühest, välja aga tulime eemalt, hoopis ühest teisest hoonest, nimelt lossinurgast.
Tõsi, veinilossi sattusime pooleldi märkamatult mööda maa-alust käiku – sisenesime ühest, välja aga tulime eemalt, hoopis ühest teisest hoonest, nimelt lossinurgast.
Algul läksime tänapäevase välimusega hoonesse, kus veini suurtes metalltõrtes valmistatakse. Nende kõrgete metallmahutite vahel rääkis grusiin natuke aega veinist. Kõrvalruumi sillalt nägime, kuidas poiss mopi ja veevoolikuga üht hiigeltõrt peseb.
Edasi keldrisse, kus olid vaadiridadega pikad maa-alused võlvkäigud, mis viisid lossikeldrisse. Grusiin rääkis veinivalmistamise ajaloost, seintel fotod, ühel neist veedeti Mukhranis aega koos tsaar Nikolai II perekonnaga.
Vitriinides veinisarved (sarv tuleb alati tühjaks juua, sest ei seisa püsti) ja muu asjassepuutuv (kausid-kannud jne).
Edasi avarasse degustatsiooniruumi, kus palju laudu ja seinaorva ehitatud pikk puudiivan. Laual valmis neljad veiniklaasid – proovisime 4 sorti veini – ja suupisteks puritükid, kitsad kolmnurksed juustuviilukesed ja ovaalsed pähklipatsiviilud (sedakorda head ja pehmed). Veine proovisime sellises järkorras: valge, roosa, punane ja muskaatvein. Valge vein oli Rkatsiteli Superieur, roosa vein oli Tavkveri, punane vein oli Saperavi (minu lemmik) ja muskaatvein oligi Finest Muscat (pidi sobima desserdiks, nt koogi kõrvale). Veinid maitstud, saadeti meid kähku poodi.
Edasi keldrisse, kus olid vaadiridadega pikad maa-alused võlvkäigud, mis viisid lossikeldrisse. Grusiin rääkis veinivalmistamise ajaloost, seintel fotod, ühel neist veedeti Mukhranis aega koos tsaar Nikolai II perekonnaga.
Vitriinides veinisarved (sarv tuleb alati tühjaks juua, sest ei seisa püsti) ja muu asjassepuutuv (kausid-kannud jne).
Edasi avarasse degustatsiooniruumi, kus palju laudu ja seinaorva ehitatud pikk puudiivan. Laual valmis neljad veiniklaasid – proovisime 4 sorti veini – ja suupisteks puritükid, kitsad kolmnurksed juustuviilukesed ja ovaalsed pähklipatsiviilud (sedakorda head ja pehmed). Veine proovisime sellises järkorras: valge, roosa, punane ja muskaatvein. Valge vein oli Rkatsiteli Superieur, roosa vein oli Tavkveri, punane vein oli Saperavi (minu lemmik) ja muskaatvein oligi Finest Muscat (pidi sobima desserdiks, nt koogi kõrvale). Veinid maitstud, saadeti meid kähku poodi.
Veinilossi luksuslikust vetsust (kuivatuspaberile lisaks veel ka rullis riiderätikukesed punutud korvis!) tulles silmasin kaunist ja rasket külalisteraamatut, sirvisin, oli pea lõpuni täis kirjutatud-joonistatud. Leidsin keskelt mingi joonistuse alt vaba koha ja kirjutasin: Nothing beats Saperavi! Terviseks! (To health – in Estonian) 11.07.17
Jõuame Gorisse ja külastame Stalini muuseumi.
Gori peamine vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis tutvustab külastajatele Stalini elu ning tema Goris veedetud lapsepõlve ja noorusaega. Palju on pilte kooliaja Stalinist ning muuseumi ette on ehitatud isegi Stalini sünnimaja. Soovi korral on võimalus külastada ka muuseumi kõrval olevaid Stalini erarongi „luksusvaguneid“. Mingis mõttes tundub grusiinide poolt väga kummaline pühendada muuseum ühele 20. sajandi suurimale diktaatorile, kelle otsuste tõttu hukkus ja hukati kümneid miljoneid inimesi. Hitlerile näiteks pole Austria väikelinnas Braunaus muuseumit pühendatud… Teisest küljest on muuseumi olemasolu põhjendatav, sest ilma selleta oleks 2008. aasta augustis Vene vägede poolt pommitatud linnal väga raske turiste kohale meelitada.
Muuseum loodi 1937 Lavrenti Beria algatusel, kes sel ajal oli Gruusia NSV KP esimene sekretär. Praegu on muuseumis üle 47 000 eksponaadi. Muuseumikompleksis on maja, kus Stalin sündis, näitusemaja ja Stalini isiklik raudteevagun, millega ta sõitis kohtumistele liitlastega Teherani, Jaltasse, Potsdami.
Suht hiljuti veel polnud muuseumis viidetki miljonitele inimestele, kes Stalini käsul hukati. Nüüd on seal stend, kus Lenin hoiatab parteikaaslasi Stalini eest, ning keldrikorrusele on ehitatud Stalini-aegsete piinakambrite näidised.
2008 pommitasid Vene lennukid Stalini muuseumi ümbruse moodsad korrusmajad maatasa.
Ühest küljest nagu ei peakski minema, teisalt ikka lähen, ehkki otsest uudishimu ei ole. Ju tuleks palju asju vaatamata jätta, kui mõelda, kelle mälestuseks need on püstitatud ja kuidas. (Ilmselt oleks selle loogika järgi inetu Egiptuses püramiidegi uudistada, eks ole. Samas pole egiptlased meie perele midagi teinud, vuntsidega osseedi pildi kohta vanas aabitsas aga ütles ema lasteaialaps Liile: see on paha onu, tema pani sinu hea isa kümneks aastaks vangi. Ära sa sellest kusagil kellelegi räägi ...)
Muuseum loodi 1937 Lavrenti Beria algatusel, kes sel ajal oli Gruusia NSV KP esimene sekretär. Praegu on muuseumis üle 47 000 eksponaadi. Muuseumikompleksis on maja, kus Stalin sündis, näitusemaja ja Stalini isiklik raudteevagun, millega ta sõitis kohtumistele liitlastega Teherani, Jaltasse, Potsdami.
Suht hiljuti veel polnud muuseumis viidetki miljonitele inimestele, kes Stalini käsul hukati. Nüüd on seal stend, kus Lenin hoiatab parteikaaslasi Stalini eest, ning keldrikorrusele on ehitatud Stalini-aegsete piinakambrite näidised.
2008 pommitasid Vene lennukid Stalini muuseumi ümbruse moodsad korrusmajad maatasa.
Ühest küljest nagu ei peakski minema, teisalt ikka lähen, ehkki otsest uudishimu ei ole. Ju tuleks palju asju vaatamata jätta, kui mõelda, kelle mälestuseks need on püstitatud ja kuidas. (Ilmselt oleks selle loogika järgi inetu Egiptuses püramiidegi uudistada, eks ole. Samas pole egiptlased meie perele midagi teinud, vuntsidega osseedi pildi kohta vanas aabitsas aga ütles ema lasteaialaps Liile: see on paha onu, tema pani sinu hea isa kümneks aastaks vangi. Ära sa sellest kusagil kellelegi räägi ...)
Minu meelepahaks on muuseumihoone väljast vaadates ülearugi kabe, võlvkaared toetuvad kuldsete kaunistustega sammastele, krohvgi pole pudenenud. Sees lai trepp, mille keskel ülal ebameeldiv peategelane ise, all muuseumipoes nii jõledad esemed, et kitši kitš lausa kutsuks ostma, kui ei kujutaks teadagi keda. Kaalun võimalust osta isiku pildiga kruus ja lasta Andresel sellesse suitsukonisid kustutada, ent löön käega – milleks oma elu keeruliseks ajada, pealegi pole vaja, et see koht minu pealt veel mõne lari kasumit teeniks. Meil on päris mõistlik giid (näen, et ta sattus mul kogemata ühele fotole, paistes vagunipeeglist), kes räägib heas mõttes erapooletult. Saale on mitu, kõik ongi jama täis kuhjatud, pilt Lenin i Stalin v Gorkah osutub piltvaibaks. On palju fotosid, erilise hoolega pildistan pisikest MRP-fotot, selle alune tekst on laialivalguv, kõrvalolevalt lipikult aga paistab selgelt Ribbentropi allkiri. Samal stendil on punaarmee võitleja vandetõotus, see on suurelt ja selgelt. Mitu pilti teen ka liiduvabariikide vappe kujutavast mustvalgest plakatist, millel kuueteistkümnendana Karjala Autonoomne Vabariik. Mul on seda raske teiste hulgast üles leida, kõik on nagu ühe vitsaga löödud, Eestil ainsana on nimi korralikult välja kirjutatud, võib-olla et isegi liiga kuulekalt ...
Kodus fotosid vaadates näen, et olen pildistanud ka Nadežda Allilujeva isikutunnistust vms, mille fotol ta on profiilis. Ja plakatit, kus ebameeldiv peategelane on koos Mamlakat Nahangovaga, kellest lapsena lugedes imestasin, mis selles siis nii erilist on, et tööd kahe käega tehakse. (Mitte et oleksin arvanud, et puuvilla noppida on kerge; armastasin juba lapsena laiselda, aga kui tööd tegema saadeti, siis läks alati mõlemat kätt vaja ...)
Kodus fotosid vaadates näen, et olen pildistanud ka Nadežda Allilujeva isikutunnistust vms, mille fotol ta on profiilis. Ja plakatit, kus ebameeldiv peategelane on koos Mamlakat Nahangovaga, kellest lapsena lugedes imestasin, mis selles siis nii erilist on, et tööd kahe käega tehakse. (Mitte et oleksin arvanud, et puuvilla noppida on kerge; armastasin juba lapsena laiselda, aga kui tööd tegema saadeti, siis läks alati mõlemat kätt vaja ...)
Vahemärkusena: tüdruk ebameeldiva tegelase kõrval tolleaegsetel piltidel (ju ka aabitsapildil?) olevat Geli Markélova (e Geli Markizova), kelle vanemad saadeti jutu peale, et laps seal pildil on nende tütar, külmale maale.
Üks saal on täis kingitusi – piltvaipu, mõõk, vaas, mida iganes. Pildistan kurioosumit pühendusega Nõukogude kangelastest vabastajatele tänulikult Ungari rahvalt 1945. Selleks on skulptuur lipuga sõdurist ...
Ühes ruumis on enam-vähem isiklikud asjad – sigarid (või olid need nüüd just sigaretid?) Herzegovina Flor, saapad, piibud, müts, träni.
Muuseum jaguneb põhimõtteliselt kolmeks (kui nn repressioonide väljapanek, mille olemasolust kuulsin poolkogemata, kaasa arvata, siis neljaks): muuseumi peamaja, ebameeldiva tegelase sünnimaja ja ebameeldiva tegelase vagun.
Peamajast läheme üle õue sünnimaja juurde, mis olevat maavärina ajal püsti jäänud tänu puitkarkassile. Elas seal neljaseks saamiseni. Sünnimaja seina ääres magavad kodutud koerad. Väga kitsa veranda käsipuul on üks postidest teistega võrreldes tagurpidi. Kas meelega või kogemata? Ei märganud küsida.
Veidi maad edasi on isiklik rongivagun. Magamistuba, kabinet, vannituba, koosolekusaal ... Lülitid on näpuotsanärviga tajutavalt ajastuhõngulised, mäletan umbes selliseid nuppudega lüliteid tädi majast Meriväljal. Koosolekuvaguni laudade-toolide kohta ütleb giid, et on lihtsalt sama ajastu mööbel, mitte otseselt need, mida tema kasutas.
Noh, ongi käidud. Repressioonide väljapanekut ei taha Ülle külastada, ja kui järele mõtlen, saan aru, et tal on õigus. Mida ma oleksin lootnud sealt leida?
Muuseumist tulles läheme mingile platsile, kus on puuviljamüüjad ja söögikohad, ostan rohelisi alõtšasid ja müüja pakub omatehtud alõtšakastet maitsta. Pudelist, plastlusikaga. Soolane, aga hea. Ju see ongi tkemali või vähemalt midagi sarnast. Kohvikusse sööma, arve tuleb järgmine: kanasupp 5.50, Natakhtari õlu 2.50, Türgi kohv 2 ja tipp 1 GEL. Kulutan 12 GEL-i suveniiripoes, magnetiga hirmraske hinkaal on 5 ja Gruusia vaadetega kaardipakk 7 lari. Hommikul ostsin Maialt kaks ilusat postkaarti, mille ta on ise pildistanud ja kaartideks lasknud trükkida (1+1 GEL). Väikesed kulud panen kirja, suuri mitte. Nojah, kahjuks elangi selle põhimõtte järgi.
Edasi suundume liivakivisse raiutud Uplistsikhe kivi- ja koobaslinna (UNESCO).Tegu on „koobaslinnaga“ ja ühtlasi ka ühe vanima inimasustusega kogu Gruusias. Rajatud Mtkvari jõe kõrgele kaldakaljule tõenäoliselt juba varasel rauaajal. Asumi kõrghetk jäi esimesse aastatuhandesse eKr ning lõplikult kaotas linn oma mõjujõu aastal 337 pKr, kui praeguse Gruusia aladel võeti ametlikult vastu ristiusk.
Keskajal möödus siit üks tähtsamaid kaubateid India ja Bütsantsi vahel. Tänu looduslikele allikatele ja strateegilisele asukohale laius linn oma õitseajal kaheksa hektari suurusel alal. Elanike kasutuses olid kõik kaasaegsed mugavused alates elamutest ja pühakodadest kuni teedevõrgustiku ja kanalisatsioonini. Siin asus ka Gruusia vanim teater. Tänapäevani on säilinud mitmeid ehitisi.
Kõige muljetavaldavamad on kindlasti suuremate hoonete kaunistused – liivakivist uuristatud võlvkäigud ja sammastikud ning niššid paganlike rituaalide läbiviimiseks.
Gruusia on ülirikas ajalooliste kindluste ja kloostrite-kirikute, poolest ning selle territooriumil asub tervelt kolm maailma mastaabis tähelepanu väärivat koobaslinna: Uplistsikhe (jumala ema), Vardzia ja Gareja, mis on tõeliselt muljetavaldavad paigad. Kahes viimatimainitus tegutsevad tänini väikesed kloostrid, millele panid aluse Süüria päritolu mungad. Vaid Vardzia on rajatud kuninganna Tamara, keda, tõsi küll, terve eluaja kutsuti kuningas Tamariks.
Suundume 1500 m kõrgusel asuvasse Borjomi. Teeme jalutuskäigu pargis ja proovime kuulsat Borjomi mineraalvett. Siinse looduslikult suurtes kogustes leiduva mineraalvee raviomadused on tuntud juba sajandeid, nii Peterburi teadlaste kui vene ohvitseride seas, kelle maohädad pärast vee joomist kui imeväel kadusid.
Õhtuks jõuame Trialeti nõlval asuvasse Bakuriani mägikuurorti. Linn sai 19. saj. kuulsaks tänu Romanovitele, kes armastasid siin oma puhkust veeta. Gustav Eiffel projekteeris siinse raudteesilla, mis üle kitsa kuristiku viib tagasi Borjomi. Õhtusöök ja öömaja ****hotellis (2-sed toad).
Keskajal möödus siit üks tähtsamaid kaubateid India ja Bütsantsi vahel. Tänu looduslikele allikatele ja strateegilisele asukohale laius linn oma õitseajal kaheksa hektari suurusel alal. Elanike kasutuses olid kõik kaasaegsed mugavused alates elamutest ja pühakodadest kuni teedevõrgustiku ja kanalisatsioonini. Siin asus ka Gruusia vanim teater. Tänapäevani on säilinud mitmeid ehitisi.
Kõige muljetavaldavamad on kindlasti suuremate hoonete kaunistused – liivakivist uuristatud võlvkäigud ja sammastikud ning niššid paganlike rituaalide läbiviimiseks.
Gruusia on ülirikas ajalooliste kindluste ja kloostrite-kirikute, poolest ning selle territooriumil asub tervelt kolm maailma mastaabis tähelepanu väärivat koobaslinna: Uplistsikhe (jumala ema), Vardzia ja Gareja, mis on tõeliselt muljetavaldavad paigad. Kahes viimatimainitus tegutsevad tänini väikesed kloostrid, millele panid aluse Süüria päritolu mungad. Vaid Vardzia on rajatud kuninganna Tamara, keda, tõsi küll, terve eluaja kutsuti kuningas Tamariks.
14.30 algab sõit Uplistsikhe kivi- ja koobaslinna. (Hääldub upli´tsihhe.) Gruusiakeelne tähendus olevat „jumalik kindlus“. Kohapeal näen, et poleks osanud sellist omapärast paika ettegi kujutada. Võib-olla terve selle reisi vägevaim elamus! Ronida tuleb minu jaoks päris kõrgele.
Ronida tuli üsna oma suva järgi, kivine pind oli liivaselt sile ning täis kanaleid ja auke, mis paistsid otsekui välja uhutud.
Koobaslinnas oli palju „ruume“, sealhulgas kolmelööviline basiilika (löövid pealt küll kadunud), apteek (põhimõtteliselt viinamarjade töötlemise augud), „koonusekujuline“ kartser (kus inimene sai vaid püsti seista), saal kessooniga, teater, veinikelder jpt.
Ronida tuli üsna oma suva järgi, kivine pind oli liivaselt sile ning täis kanaleid ja auke, mis paistsid otsekui välja uhutud.
Koobaslinnas oli palju „ruume“, sealhulgas kolmelööviline basiilika (löövid pealt küll kadunud), apteek (põhimõtteliselt viinamarjade töötlemise augud), „koonusekujuline“ kartser (kus inimene sai vaid püsti seista), saal kessooniga, teater, veinikelder jpt.
Ülalt avanes jõele väga ilus vaade.
Tagasi alla ronisime läbi tunneli.
Giid Maia hoiatas: siin on ka usse! Teekonna algul nähti sisalikku. Terve tee tegi kaasa suvaline koer, giid rääkis, et koertel on komme koobaslinna tulla, sest giididel on ikka toitu kaasas. (Kui alles sisse minema hakkasime, lamasid all kaks koera viluvarjus ja põõnasid magusasti.)
Suundume 1500 m kõrgusel asuvasse Borjomi. Teeme jalutuskäigu pargis ja proovime kuulsat Borjomi mineraalvett. Siinse looduslikult suurtes kogustes leiduva mineraalvee raviomadused on tuntud juba sajandeid, nii Peterburi teadlaste kui vene ohvitseride seas, kelle maohädad pärast vee joomist kui imeväel kadusid.
Edasi sõitsime Borjomi poole.
Borjomi jõudes unustasin telefoni bussi ja mul pole sealt ühtki pilti, välja arvatud need, mille Aime tegi oma fotokaga. Kõndisime kogu grupiga mööda Borjomi ostutänavat Borjomi pargi poole. Teele jäi hästi palju nännipoekesi ja nurga peal seisis Iraani saadiku sinakashall maja. Borjomi pargi sissepääsu juures maksid giidid piletiraha ja läksime sisse. Kõige kenam koht seal pargis oligi suur klaaskuplialune, mille keskel „veekaev“. 3-, 5- ja 10-liitrised pudelid olid keelatud. Vett ei saanud ise võtta, „kaev“ oli rinnatise taga, maapinnast allpool, seal töötas 2 naist, kes sirutasid käe kõrgele üles, võtsid ulatatud pudeli vastu, kummardusid sügavale alla, lasksid pudeli torust mineraalvett täis ja sirutasid käe uuesti üles, et pudel rinnatisele asetada. Ja nii kogu aeg. Kui nüri töö! Kuidas nad ometi jaksasid?! Juba pealt vaadata oli füüsiliselt halb. Küllap said nad jubeda närvivalu: selg, käed, jalad ... Selline tervistkahjustav töö!
Jalutasime Aimega pisut aega ringi, tegime tema fotokaga teineteisest pilte, algul paviljoni ees, siis mingite hästi vägevate ja väänlevate juurikate vahel, siis kamandas Aime: istu ruttu karu juurde! Punnisin vastu, et mis karu, ei näe ma mingit karu. Pingi juurde jõudes nägime, et mitte ainult karu, vaid Mašagi oli täiesti olemas. Maša ja karu fännina ei suutnud vastu panna. Istusin pingile, Aime tegi kähku klõpsu ära, ruttu minema. Fotograaf asjatas parajasti kundedega ega teinud nägema, et tema rekvisiite (pargipinki, Mašat, karu) kuritarvitasime. Kõndisime veidike kaugemale, aga edasi minna eriti ei tahtnudki, sest sealt hakkas kostma laste kisa. Alljärgnevalt kolme kokku juhtunud pedagoogi vestlus, nimed jäägu targu mainimata.
Esimene: „Seal kisavad mingid tatikad!“
Teine: „Suviti ma seda ei kuula.“
Esimene: „Jah, ainult raha eest.“
Kolmas (maigutab juhmilt suud, on teistega põhimõtteliselt ühel meelel).
Teine: „Jah, makske palka, siis palun väga.“
Esimene: „Pööraks õige tagasi?“
Läksime Borjomi pargi suveniiripoodi, Aime ostis endale vahvad kiiksuga kõrvarõngad (plekiribadega kandilised plastristkülikud) ja mina tavalisemad, et ära kinkida (mustad kuubikud paelast lehvikestega). Väljusime pargist, otsisime istumiskohta, avastasime ostutänava kõrval vuliseva oja teiselt kaldalt paviljoni ja tegelesime patustamisega: mina sõin jäätist, toanaaber valis teise tervistkahjustava tegevuse.
Borjomi on vulkaanilise päritoluga mineraalvesi, millel on looduslike mõõdupuude järgi vanust juba rohkem kui 1500 aastat. Maapinnale satub see 8–10 km sügavuselt, kust süsihappegaas selle välja tõukab. Erinevalt paljudest teistest naatriumhüdrokarbonaatsetest mineraalvetest ei jõua Borjomi maa all ära jahtuda ning kerkib maapinnale soojana (38–41 °С), rikastudes „tee peal“ 60 erineva Kaukaasia mägede kivimites leiduva mineraaliga.
Borjomi vee uuringute tulemused viitavad sellele, et selle tekkimises osalevad maapõue sügavuste mineraliseeritud, kaasaegsed magedad ja madala mineraalisisaldusega veed. Kuid kuidas need siiski maapõues tekivad? Et sellele küsimusele vastata, meenutagem mõningaid teooriaid maa-aluste vete tekkimise kohta.
Ühe esimestest teooriatest – infiltreerumise teooria – püstitas Rooma arhitekt Marcus Vitruvius Pollio juba antiikajal, kuid sellele toetuvad teadlased isegi tänapäeval. Vastavalt sellele teooriale moodustuvad maa-alused veed atmosfääri sademetest, mis tungivad maasse mägiseid kanaleid mööda.
XIX sajandi lõpus kütkestas maailma Saksa inseneri O. Folgeri kondensatsiooniteooria, mis arvas, et maa-alused veed moodustuvad tänu atmosfääri veeaurude tihenemisele maapinnas.
Lõpuks püstitas aastal 1902 ühe viimastest teooriatest – juveniilse vee teooria – Viini geoloog E. Suess. Teadlane esitas rea tõestusi mõnede mineraalvete ja Maa magma seotuse kohta. Tema arvates satuvad sulanud magmast eralduvad produktid madalama temperatuuriga piirkondadesse, kus need kondenseeruvad, moodustades
juveniilsed (st. ürgsed) veed, mis allikate näol maapinnale kerkivad. Siiski mitte puhtal kujul: kerkides mööda mägiseid pragusid ülespoole, tihti vulkaanilise päritoluga gaaside toimel, lahustab juveniilne vesi neid mägiseid kanaleid, rikastub mineraalidega ja seguneb maa-aluste vetega, mis on teistsugust päritolu (tihtipeale tekkinud infiltratsiooni teel).
1990-ndate aastate alguses avastati ühe uuringu käigus, et Borjomi on mõnede vesiniku isotoopide suhte poolest teistest uuritavatest mineraalvetest kardinaalselt erinev. Ei ole välistatud, et need andmed kinnitavad märkimisväärses osas arusaama sellest samast juveniilsest, „ürgsest“ veest, mis selles mineraalvees sisaldub. Võimalik, et Borjomi ainulaadsus, selle positiivne mõju organismile, mis ei allu mitte alati meditsiinilisele analüüsile, ja lõppkokkuvõttes ka selle vee populaarsus on seotud just nimelt selle päritolu saladustega.
Õhtuks jõuame Trialeti nõlval asuvasse Bakuriani mägikuurorti. Linn sai 19. saj. kuulsaks tänu Romanovitele, kes armastasid siin oma puhkust veeta. Gustav Eiffel projekteeris siinse raudteesilla, mis üle kitsa kuristiku viib tagasi Borjomi. Õhtusöök ja öömaja ****hotellis (2-sed toad).
Järgnes 40-minutiline sõit Bakuriani.
Giid rääkis, et väike rong, mis Borjomi ja Bakuriani vahet sõidab, kannab tuututamise järgi nime kukushka (kägu) ja sõidab seda kolmekümmet kilomeetrit 3 tundi, sest vahepeatusi on nii rohkesti.
Kell 20.30 jõudsime Bakuriani (merepinnast 1700 m kõrgusel) hotelli VILLA PALACE (meil tuba 304). Läksime õhtust sööma. Valik oli väga suur ja söögid head, peale kõige muu leidus isegi hapukapsast ja -kurki, praekala, mitut-setut sorti head liha ja koduse maitsega napoleonkooki! Kolme peale võtsime ka ühe Hvantškara veini (pudel 48 GEL).
Vestibüülis vilksatas valgesse froteemantlisse mähkunud kiirustav külastaja, mispeale mul tuli pähe letist uurida, äkki juhtub hotellis bassein olema. Mis sa kostad, oligi! Kirjade järgi kella kümneni, tegelikult aga ööpäevaringselt avatud. Kui Üllega lähemalt vaatama läksime, olid meie omad seal juba ees ja andsid nõu, et trikoo tuleks toas selga panna. Käisime kähku ära ja tulime basseini juurde trikoostatult. Duširuume oli üksainuke, teise ukse taga elutses mingi võimas voolik, saun oli vaevu leige ja vesi madalas basseinis külmavõitu, aga ikkagi oli väga mõnus vees kahlata. Bussis istumisest paistes jalad, mida igal õhtul Liotoniga määrin, said omajagu leevendust. Toas enne magamaheitmist muidugi ka Liotoni.
Ehkki hotelli vestibüül on vägevalt punane, avar ja igati posh, lisaks basseini olemasolu keldrikorrusel jne, ei käi toauks ega vetsuuks just eriti hästi kinni. Samas on isegi armas, et toaukse juurde kuulub vanamoeline võti (ja lukuauk paikneb horisontaalselt nagu meil Vändras pärast viimast südamikuvahetust). Vannitoa kraanikausil puudus nn sõel, pestes tuli olla ettevaatlik, et pisemad vidinad lihtsalt äravoolutorust alla ei lipsaks. Ah jaa, ja vetsupotis oli pisike auk, millest paistis põrand. Aga kõik oli puhas ja ilus. Mobiili tuli laadida vannitoas pardliaugus, sest toas oli vaid 2 pistikupesa, ühes teleka- ja teises külmikujuhe (külmik sai täis Borjomi vett). Nali, aga voodi peatsilambi lüliti oli kaugel kapi taga! No eriti mõttekas!
Ent käsidušš oli Gruusias seni nähtud duššidest parim, ja see on väärtus omaette! Toal oli ka pisike rõdu. Esikunagis oli palju kohti ja märjaks ujutud riided tahenesid nagide otsa riputatult täitsa kenasti poolkuivaks.
Bakuriani ümbruse külad on mikrotsoonid, igal külal isesugune kliima, ja seetõttu soovitavad arstid haiguse raviks või õigemini profülaktikaks üht või teist konkreetset küla. Siin viibida on tervisele kasulik isegi siis, kui ei suusata. Suusatada aga oskavad siin kõik kohalikud (mägedes on 2 rada täiskasvanutele, 1 lastele). Bakurian on rohelisem kui Gudauri, lastega pered eelistavad Bakuriani. Gruusias on tavaks kombineeritud puhkus: lapsed viiakse/saadetakse 3 nädalaks suusakuurorti, seejärel 2–3 nädalaks mere äärde.
Kommentaarid
Postita kommentaar