Iason ja Medeia
Suri vana kuningas ja jättis endast järele kaks poega. Vanema nimi oli Aison ja nooremat kutsuti Peliaseks. Õiguse järgi pidi vanem poeg troonile astuma. Aga vaevalt olid matuselaulud vaikinud ja vana kuningas tuleriidal ära põletatud, kui salakaval ning julm Pelias anastas Aisonilt trooni ja kihutas venna linnast välja. Leebe Aison elas sellest ajast peale maal. Aga sealgi ei leidnud ta rahu. Ta kartis, et salakaval Pelias püüab tema poega lasonit surma saata. Seepärast laskis ta peied korraldada, nagu oleks lason surnud, ja saatis poja salaja mägedesse targa ja õilsa kentauri juurde. Kentaurid olid inimese ülakeha ja hobuse kerega olendid. Samuti oli neil neli hobusekapjadega jalga. Kentaur, kelle juurde Aison oma poja saatis, oli tark ja tugev. Ta oli juba mitmeid kreeka kangelasi välja koolitanud ja targaks õpetanud.
lason elas kentauri juures koopas ja karastas end mägedes ning metsades. Ta pani rõhku jõu- ja osavusharjutustele, ta maadles, jooksis, laskis vibunooli ja õppis kentaurilt tarkust. Ta kandis võrdselt hoolt nii keha kui ka vaimu eest, ja kui ta oli kakskümmend aastat vanaks saanud, lahkus ta mägedest ja läks kuningas Peliase juurde trooni nõudma, mille lell oli vägivallaga tema isalt ära võtnud. Aison oli sel ajal juba surnud.
Teel linna jõudis lason üle kallaste tõusnud jõe äärde. Kaldal istus kühmus vanaeit, halas ja palus lasonit: "Ah mu kallis teekäija, ole nii hea ja kanna mind jõest läbi. Sina oled noor ja tugev, mina olen juba vana ja nõrk.“
lason võttis vanaeide kaastundlikult sülle ja kandis ta teisele poole. Kalda lähedal takerdus lasoni jalg sügavasti pori sisse. Alles kuival maal märkas ta, et oli kaotanud ühe sandaali. Aga ta ei hakanud sandaali otsimisega aega viitma ja tõttas linna poole. Asjata otsis ta pilguga vanaeite. See oli kadunud. lason ei teadnud, et vanaeit oli jumalanna Hera, jumalate valitseja Zeusi abikaasa, kes oli võtnud endale teise kuju, et teada saada, kas lasonil on hea süda. Herale oli heasüdamlik nooruk meeldima hakanud ja sellest hetkest peale kaitses ta lasonit kõikidel reisidel.
Jalas üks sandaal, õlgadel pantrinahk ja kaks oda käes, jõudis lason linna. Turuplatsil märkas ta rahvasumma. Kõik valmistusid pidustusteks jumal Poseidoni auks. Kui nende keskele ilmus rühikas kangelane, näolt nagu noor jumal, arvasid nad, et pidustustele on saabunud mõni taevaelanik. Üksnes Pelias kohkus. Ta märkas, et tulnukal on ainult üks sandaal jalas. Talle meenus vana ennustus. See oli teda hoiatanud mehe eest, kellel on üksainus sandaal: niisugune mees toob talle hukatust.
Kavalalt varjas ta oma kohkumist ja küsis:
"Kes sa oled, võõras, ja keda sa meie linnast otsid?“
"Olen Aisoni poeg,” ütles lason, ,,ja tulen sinu juurde, kuningas. Ma ei taha sult võtta varandust, mis kuulus minu isale, aga ma tulen sind paluma, et sa loovutaksid mulle õigusega kuuluva trooni.”
"Ma täidan meeleldi su soovi,” vastas Pelias pikemalt mõtlemata, ,,aga täida ka sina üks minu soov. Ma ajaksin selle asja ise joonde, kui ma poleks nii vana. Igal öösel ilmub mulle unes meie sugulase Phrixose vari ja nõuab minult, et ma sõidaksin Kolchisesse kuningas Aietese juurde ja tooksin tema käest Kreekasse kuldvillaku. Enne ei leidvat Phrixose hing rahu, kui villak pole kodumaale tagasi toodud. Mine ja too see ära. Sa teed oma nime kuulsaks ja surnud Phrixos leiab hauas rahu. Kui sa tuled tagasi kuldvillakuga, loobun sinu kasuks troonist ja annan sulle valitsusvõimu üle.“
lason nõustus. Ta ei teadnud, missugusesse hädaohtlikku seiklusesse ta tormab. Pelias muheles tema innukust nähes ja oli kindel, et soovimatu trooninõudleja teekonnal Kolchisesse otsa leiab.
lason läkitas sõnumiviija igasse Kreeka nurka, et need kutsuksid kokku suurimad kreeka kangelased kuldvillaku äratoomise retkele. lasoni ümber koondusid kõige vahvamad mehed. Ka Herakles ja Theseus olid nende hulgas. Ei puudunud ka laulik Orpheus. Vilunud meister ehitas kangelastele tugeva laeva. Sellele pandi ehitusmeistri järgi nimeks "Argo” ja sõitjad ise kutsusid end argonautideks.
Enne ärasõitu toodi pidulikult ohver jumal Poseidonile ja kõikidele merejumalustele. Pärast ohverdamist asuti laevale. Viiskümmend sõudjat rõhusid aerudele ja peagi oli sadam selja taha jäänud.
Argonaudid kündsid tundmatuid voogusid, möödusid tundmatutest saartest ja mandritest. Soodsa tuulega tõmbasid nad üles purje ja laev lendas kiiresti edasi. Tuulevaikuses rassisid nad aerutada ja nende nägudelt voolas higi. Tundmatud mered olid täis lõkse. Tormid ja tuulispead paiskasid laeva tagasi. Argonaudid ekslesid ringi paduvihmas, keset äikest ja välkusid. Saarte rannikutel elavad kurjad hiiglased pildusid laeva kivirahnudega, nii et lained lõid üle parda.
Aga jumalanna Hera kaitses lasonit. Tema abi, kangelaste vahvus ja Heraklese nooled said jagu kõikidest hädaohtudest. Vägimees Herakles lahkus küll peagi argonautide juurest. Ta läks kord koos teistega ja ühe oma sõbraga maale. Sõber jäi metsas kadunuks, kangelane läks teda otsima ega pöördunud enam tagasi. Jumalate valitseja Zeus kutsus teda teisi ülesandeid täitma.
Laev sõitis kaua ja kuldvillaku maa oli veel kaugel. Päike kõrvetas, argonaute piinas janu ja laeval polnud joogivett. Seepärast randus laev lähimal rannikul. Kallas oli kaljune ja ebasõbralik. Mõned laevamehed läksid allikat otsima. Sellal kui laevale kanti joogivett ja meremehed janu kustutasid, lähenes kangelastele kurb kõhetu kuju. Pime rauk tuigerdas kaljurahnude vahel ja hoidis nõrgas käes keppi. Kurnatusest kukkus ta rannale pikali. Laevamehed hüppasid kaldale ja aitasid ta jalule.
"Ma olen Phineus,“ ütles rauk tasa väriseva häälega, jumalad õnnestasid mind ennustajavõimega, aga mina kuritarvitasin seda. Vaadake mind. Nõnda moodi karistavad surematud. Jumalad maksavad mulle kätte nii, et nad võtsid mult silmanägemise ja saadavad iga päev minu juurde harpüiasid, et need kisuksid mul toidu suu juurest ära. Just teie vabastate mind minu piinast ja päästate mind igavesest näljast. Vana ettekuulutuse järgi peab sellele rannale siin jõudma laev, mis toob mulle piinadest vabanemise.”
Argonaudid olid kuulnud kuningas Phineuse kohutavast saatusest. Laulikud kogu Kreekas laulsid temast. Meeleldi tõotasid nad teda aidata. Nad täitsid kausi praetud lihaga ja ulatasid selle talle, et ta sööks. Niipea kui rauk oli istet võtnud ja kavatses pala suhu pista, lõi õhk harpüiade tiibadest mühisema, need olid vastikud linnud vanaeide peaga ja raisakulli kehaga. Nad sirutasid rauga toidu järele välja oma kõverate küünistega jalad ja kiskusid tal söögi suu juurest ära. Laevamehed pistsid karjuma, aga harpüiad ei lasknud end häirida. Alles siis, kui mehed mõõgad tõmbasid, kohkusid harpüiad helkivaid teravikke nähes. Nad lendasid sinna, kust olid tulnudki, ega pöördunud enam tagasi.
Nüüd söötsid argonaudid uue roaga raugal kõhu täis. Phineus kugistas ahnelt, mida talle pakuti, ja tänas valjusti oma vabastajaid. Et neile tasuda, rääkis ta neile, mis neid ootab, ja andis neile reisi jätkamiseks nõu.
"Te jõuate kahe hiiglasuure kalju juurde,” ütles ta, neid kutsutakse sümplegaadideks. Need kaljud pole merepõhja külge kinnitatud, nad ujuvad meres ja põrkavad iga natukese aja tagant kokku. Nad teeksid teid jahuks nagu viljatera. Ärge nende vahelt enne läbi sõitke, kui olete tuvi lendu lasknud. Kui tuvi läbi lendab, siis haarake aerud ja sõitke kiiresti kaljude vahelt läbi. Seepeale võtke kurss otse itta. Seal asub Kolchis, kuldvillaku maa. Aietese palee tunnete kergesti ära. Selle kohal kõrgub palju torne. Kindluse juures on sõjajumal Aresele pühendatud hiis ja hiies valvab kuldvillakut lohe, kes iialgi ei maga. Teie ülesanne on raske, aga teie poolt on jumalanna Hera. Kui te kõige suuremas hädas olete, siis aitab teid armastusjumalanna Aphrodite.“
Rauk jäi vait ja tema pimedad silmad hakkasid vahtima kaugusesse, nagu näeks ta silmapiiril Aietese lossi torne ja hiit, mille kohal heljub sinises õhus imepärasest villakust kiirguv kuldne kuma.
Laevamehed jätsid Phineusega hüvasti ja asusid kärsitult laevale. Võimsate aerutõmmetega lähenesid nad Aietese maale.
Nad polnud kuigi kaua sõitnud, kui nad kuulsid kaugusest kõminat ja mürtsumist. Nende ette kerkisid kaks hiiglaslikku kaljut, sümplegaadid. Kaljud põrkasid kokku kõrvulukustava mürinaga ja vahused lained jooksid mööda merepinda argonautide laevani. Laevamehed panid kiikuva aluse seisma ja lasksid tuvi lendu. Kaljud olid parajasti teineteisest eemaldunud ja tuvi kadus nende vahele. Sümplegaadid põrkasid kõminaga kokku, ja kui nad teineteisest jällegi eemaldusid, märkasid laevamehed tuvi, kes lehvitas lõbusasti tiibu teisel pool kaljusid. Tuvi suundus lähima kalda poole, ta suundus Kolchisesse. Vahutavale merepinnale jäid ainult mõned sulekesed, mis kaljud olid tuvil sabast välja tõmmanud.
Nüüd sööstsid teele kangelased laevaga. Vägev keeris vedas laeva kaljude vahele. Mehed sõudsid kõigest jõust, et hädaohtlikust kohast minema saada. Sümplegaadid hakkasid juba jälle teineteise poole kihutama ja ajasid üles hiiglasliku laine. Laineharjal öõtsus argonautide laev. Sõudjad rõhusid meeleheitlikult aerudele, ime, et need pooleks ei murdunud, ja laev sõitis koos lainega alla. Kangelaste selja taga mürisesid kaljud, põrkasid kokku ja lõid puruks ahtrikaunistused.
Laeva ees laius jällegi vaba meri. Kõik ohkasid kergendatult, neil oli tunne, nagu oleksid nad surnute riigi väravatest uuesti ellu tagasi pöördunud.
Enne kui nad Kolchisesse jõudsid, leidsid nad veel teejuhte, keda nad ei oodanud. Üksiku väikese saare rannal seisis neli noorukit, seljas riideräbalad, ja kutsusid nende laeva. Argonaudid lähenesid neile ja lason koos mõne kangelasega astus rannale.
Noorukid jooksid nende juurde ja esimene neist hüüdis:
"Head inimesed, aidake meid. Tegime läbi laevaõnnetuse ja lained kandsid meid sellele tühjale saarele."
"Me aitame teid,“ ütles lason, aga kes te olete ja kuhu me peame teid viima?”
Kindlasti olete kuulnud Phrixosest,” sõnas nooruk, ,,Phrixosest, kes lendas kuldse jäära turjal Kolchisesse. Kuningas Aietes andis talle naiseks oma tütre Chalkiope. Meie oleme Phrixose ja Chalkiope pojad. Phrixos on surnud, Chalkiope aga elab kuningas Aietese juures. Me sõitsime merele, jäime tormi kätte ja meie laev purunes. Meri heitis meid saarele.”
lason rõõmustas, et võib hättasattunud sugulasi aidata. Phrixose ja lasoni esivanemad pärinesid ühest ja samast suguvõsast. Ta kutsus noorukid laevale. Neil oli ühine tee. Ja ta pajatas, et nad sõidavad Kolchisesse kuldvillakut tooma.
Phrixose pojad kohkusid ja laitsid kreeka kangelaste kavatsuse maha.
"Aietes on julm ning võimas kuningas,” ütlesid nad. "Ta valitseb arvukat rahvast ja vaevalt ta oma aardest loobub.”
Argonaudid ei kohkunud. Nad teadsid juba, et ülesanne pole kerge, aga nad olid otsustanud: ei anna kuningas neile kuldvillakut heaga, siis võtavad nad selle väevõimuga.
Phrixose pojad said laevameestelt uued riided ja sõitsid koos lasoniga Kolchise ranniku poole. Päeval ja öösel lõikusid aerud virvendavasse merepinda. Sellel päeval, kus nad pidid Kolchisesse jõudma, kuulsid nad korraga pea kohal tohutu suurte tiibade kohinat. Üle laeva lendas kotkas ja suundus Kaukasusse aheldatud Prometheuse juurde, et oma kõhtu täis süüa. Võimsate tiibade löögid panid õhu nii tugevasti lainetama, et puri paisus nagu tuules. Peagi kuulsid argonaudid kaugusest piinatava Prometheuse oigamist. Õhkamised vaibusid ja kotkas pöördus tagasi. Hetkeks varjutas ta tiibadega päikest, lendas üle taeva ja kadus silmapiiri taha.
Õhtu eel tuli nähtavale Kolchise rannik. Loojuv päike värvis punaseks taeva, millele joonistusid Aietese palee tornid. Pikast merereisist väsinud kangelased panid laeva ankrusse ja heitsid magama.
Niipea kui Helios järgmisel päeval päikesevankrile astus, kutsus lason argonaudid nõupidamisele. Jõuti otsusele, et Aietese juurde läheb algul lason koos kahe kangelase ja Phrixose poegadega ja katsub palumisega ning rahulikul viisil kuningalt villakut kätte saada. Mehed asusid viivitamatult teele.
Nad jõudsid linna ja silmitsesid hämmastunult kuningliku palee suurepärast välimust. Õuel märkasid nad nelja imekaevu. Ikka veel purskasid need jugadena piima, veini, õli ja vett, mis ära ei külmunud. Argonaudid jahmusid, nii nagu oli aastate eest jahmunud Phrixos. *
"Need on kreeklased, neid juhib lason. Nad tulid Kolchisesse, et saada sinu käest endale meie isa Phrixose kuldvillakut. Salakaval kuningas anastas lasoni trooni ega taha seda talle tagasi anda, kuni pole kuldvillakut endale saanud. Ta loodab, et lason kaotab sel teekonnal elu või et sina teed tema elule lõpu. Koos lasoniga sõitsid siia kõige vapramad kreeka kangelased ja nad panid laeva ankrusse meie rannikul.“
Kreeklased hüppasid püsti ja tahtsid niisama teravalt vastata. Aga lason hoidis neid tagasi ja vastas rahulikult:
"Andesta meile, kuningas. Me ei ole tulnud sinu majja nagu röövlid. Me kuulasime ainult vägivaldse kuninga käsku ja tulime sinult kuldvillakut paluma. Kui sa ta meile annad, oleme valmis sulle oma tänulikkust tõendama. Kui sind ähvardab sõda, siis võitleme sinu liitlastena, kui sa vajad tugevaid mehi ja teravat mõõka, pakume sulle oma käsivarsi ja relvi.“
Aietes kuulas süngelt lasoni juttu ja arutas endamisi, kuidas oleks kõige parem ebamugavatest võõrastest lahti saada. Ta hoidis end vaos ja ütles rahulikul häälel:
"Milleks nõnda palju sõnu? Kui te olete nii vaprad kangelased, siis võite kuldvillaku ära viia. Vaprus meeldib mulle. Aga kõigepealt peate seda teoga tõestama. Mul on kaks vasksõralist sõnni, kelle ninasõõrmetest lõõskab tuld. Nendega künnan ma põldu. Küntud mulda külvan ma lohehambad ja nendest võrsuvad sõjamehed. Nende vastu lähen ma taplusse. Hommikul hakkan kündma ja õhtul puhkan pärast võidukat taplust. Kui sa suudad sedasama mis minagi, lason, siis võid koos kuldvillakuga oma kodumaale sõita.“
"Mul ei jää muud üle,” vastas lason, ,kui katsuda sellega toime tulla. Ma tean, kuningas, et sa andsid mulle äärmiselt raske ülesande, aga ilma kuldvillakuta ei või ma tagasi pöörduda.“
"Kuidas soovid,” ütles kuningas, "sa teeksid targemini, kui sa sellest ülesandest loobuksid ja oma laevaga minema sõidaksid.”
lason tõusis koos oma kaaslastega lauast ja lahkus paleest. Nad seadsid sammud argonautide poole, et neile jutustada, kuidas kuningas Aietes neid vastu võttis ja millised tingimused neile esitas.
Paleeaknal oli näha looriga kaetud nägu. Medeia saatis pilguga lasonit, kuni see lossiaia vanade puude vahele kadus. Üksi oma toas puhkes Medeia nutma. Tal oli lasonist kahju ja ta võitles iseendaga, kas ta peab noort kangelast oma isa vastu aitama või peab ta kangelase saatuse hooleks jätma.
Vahepeal oli Aietes Kolchise juhid nõupidamisele kutsunud. Ta pidas nendega nõu, kuidas võõramaalasi hukutada. Niipea kui metsikud sõnnid on lasoni surnuks kaevelnud, tungigu Aietese alamad kreeka laevale kallale ja pistku sellele tuli otsa. Võõramaalased, kes laeval ära ei põle, notitakse rannal maha.
Phrixose pojad kartsid oma päästjate saatuse pärast ja otsisid üles ema Chalkiope. Nad palusid, et ema räägiks Medeiaga. Ainult Medeia võib lasonit aidata. Tema tunneb loitsusid ja nõiakunste, mis kaitsevad inimest tule ja raua vastu. Chalkiope ei suutnud oma poegade palvetele vastu seista ja tõotas neile, et ta räägib Medeiaga.
Medeia nägi halba und. Nagu oleks ta ise saanud sõnnide ja lohehammastest võrsunud sõjameeste üle võidu. Aga Aietes ei tahtnud lasonile villakut anda, sest tema asemel oli võidelnud Medeia. Tõusis äge tüli ja selles tülis asus Medeia lasoni poolele, isa vastu. Aietese suust pääses valukarjatus ja Medeia ärkas.
Kohkunult jooksis ta oma õe Chalkiope juurde. Halb eelaimus lähendas õdesid teineteisele. Medeia kartis lasoni pärast, Chalkiope oma poegade pärast. Aietes oli Chalkiope poegade peale pahane, ta arvas, et need on kreeklastega mestis ja on argonaudid Kolchisesse toonud. Kui võõramaalasi karistus tabab, siis ei jää ka Chalkiope pojad karistamata.
"Aita võõramaalasi mõne nõiakunstiga,” palus Chalkiope kaeblikult Medeiat, las lason võidab selles kohutavas võitluses. Tema võit päästab ka minu lapsed.“
Õe palve tugevdas veelgi Medeia salajast soovi aidata kangelast, kes talle meeldis. Ja nõnda läks täide Phineuse ennustus, et kangelasi hakkab aitama armastusjumalanna Aphrodite.
"Ära karda, Chalkiope,” ütles Medeia, ,,sinu poegade ja sinu elu on mulle niisama kallis nagu mu enda omagi. Ma aitan võõramaalasi.“
Öö laskus Kaukasuse mägedele. Argonaudid magasid, ainult lason oli ärkvel. Ta kõndis merekaldal ja mõtles homse tapluse peale. Korraga kuulis ta ööpimeduses samme. Targu haaras ta mõõga järele. Tähtede nõrgas valguses tulid nähtavale Phrixose poegade kujud. Nad tõid talle hea sõnumi oma ema Chalkiope käest. Homme puhte ajal ootab lasonit kõrvalises templis Medeia ja toob talle võlusalvi, mis teda kaitseb.
Medeiat piinas kogu öö ärevus. ,Kas ma teen õigesti, et tahan aidata võõramaalast isa vastu? Kas ei taba mind kogu rahva needus?”
Koos sündiva päevaga kasvas tema julgus. Ta peitis rüü alla napakese võlusalviga ja tõttas templisse, kus lason teda juba ootas. Kui Medeia märkas hommikuhämaruses kangelase tumedat kuju, taganes ta.
"Miks sa mind kardad?“ küsis lason tasa. "Ära karda, ma tulen lubatud abi järele ega tea, kuidas sind selle eest tänada.“
Medeia naeratas ujedalt ja ulatas talle napakese. Nad vaikisid hetke, enne kui Medeia nõuks võttis rääkima hakata.
"lason,” ütles ta, "napakeses on salv. Võia sellega kogu oma keha, ja sulle ei tee viga ei tuli ega raud. Salvis peitub salavägi, sa muutud tugevaks nagu surematu jumal. Aga ainult üheks päevaks. Siis kaotab nõidus oma väe. Seepärast ära hoidu võitlusest kõrvale ja ära lükka seda edasi. Ma annan sulle veel ühe nõuande. Kui lohehammastest võrsunud sõjamehed on maapinnale tõusnud, siis viruta nende sekka kivi. Nad kukuvad kivi pärast kisklema nagu koerad lihatüki pärast. Ja siis on sinu mõõgal hõlbus töö. Sa saad kuldvillaku ja võid Kolchisest lahkuda.“
Ta kõneles ja pisarad voolasid tal üle põskede.
"Tuleta meelde kaugel, oma kodumaal, Medeiat. Ka mina tuletan sind rõõmuga meelde.”
"lialgi ei unusta ma sind,” vastas lason, ja kui sa tahaksid Kolchisest lahkuda ja koos minuga minu kodumaale sõita, siis austaksid sind meil kodus kõik nagu jumalannat. Miski ei lahutaks meid, ainult surm.“
Medeia kuulas lasoni sõnu rõõmuga. Ta igatses Kolchisest lahkuda ja koos lasoniga Kreekasse sõita. Vaid vastumeelselt jättis ta kangelasega hüvasti Aga päike säras juba selgesti silmapiiril.
Kuningas Aietes, peas kuldkiiver ja käes raske kilp, sõjariistus, nagu läheks ta lahingusse, sõitis linna taha kindlaksmääratud kohale. Talle järgnes tohutu rahvahulk. Kõik ootasid põnevusega lasonit.
Kangelane oli vahepeal kümmelnud ja keha võlusalviga võidnud. Tema käsivarred täitusid üleinimliku jõuga ja rinda tuli tal ääretu julgus, nii et ta värises läbematusest ja tahtis kohe võitlusse tormata.
Argonaudid viisid lasoni laevaga rannikuäärt mööda paigani, kust oli näha rahvasummast ääristatud põld. lason hüppas kaldale, sõjariistad käes, ja rahvahulk jäi ootusest vait.
Maa-alusest koopast tormas ootamatult välja kaks sõnni. Vasksõrgadega pöörasid nad pahupidi maapinda ja ninasõõrmetest puhkisid nad tuld ja suitsu. Kreeklased pidasid erutusest hinge kinni. Sõnnid kallutasid sarved ette ja valmistusid lasonit surnuks puksima ning puruks trampima. Aga lason kaitses end kilbiga ja lõi sõnnide rünnakud tagasi, nagu oleks ta maa külgi kasvanud. Ta ei tundnud kuumust, mida sõnnid välja hingasid, teda kaitses võlusalv. Korraga viskas ta kilbi käest, haaras sõnnidel sarvist kinni, ja tohutu jõuga surus ta neile ikke kaela. Nüüd olid nad adra ette rakendatud, aga nad ei liikunud paigast. Kangelane tõstis oda ja torkas sõnne, sundis neid kündma hakkama.
Maapind pakatas ning kärises raske saha all lõhki. Põllule tekkisid sügavad vaod. Kui lason oli põllu üles kündnud, rakendas ta sõnnid lahti ja need kadusid jällegi maa-alusesse koopasse.
Kohale jooksis ori ja tõi lasonile kiivri lohehammastega. Kangelane käis külviks ettevalmistatud põllu mitu korda üle ja külvas hambad maha. Siis läks ta oma sõprade juurde hinge tõmbama, kõrvetavat janu kustutama ja toiduga keha kinnitama. Ja juba hakkasid vagudest kerkima sõjamehed, nagu tõusevad kevadel maa seest rohelised võrsed. Sõrmepikkuste kõrte asemel tulid aga nähtavale odad, mõõgad, kilbid ja kiivrid, kangekaelsed näod ja lihaselised käsivarred. Põld kubises sõjariistus meestest.
Ennast kilbiga kaitstes jooksis lason põllule ja virutas sõjameeste keskele kivi. Mehed kuhjusid jalamaid kivi ümber, tõmbasid mõõgad ja kukkusid taplema. Kõige meeletumasse võitluskeerisesse sööstis lason ja niitis sõjamehi nagu valminud heina. Ei võtnud kaua aega, kui vaod olid täis surnud sõjamehi.
Põllul seisis püsti üksainus mees. lason. Laubalt voolas tal higi, aga silmad särasid. Ta oli saavutanud võidu.
Vaikides ning vihaselt pöördus kuningas Aietes linna tagasi. Ta oli veendunud, et Medeia aitas lasonit, ja ta kinnitas vandega, et karistab oma tütart selle jultunud teo eest. Kiiresti kutsus ta juhid kokku ja hakkas nendega uuesti nõu pidama, kuidas argonaute kohelda.
Vahepeal oli päev jällegi õhtusse veerenud. Aietese nõupidamine polnud veel lõppenud. Medeia kõndis oma tubades ja tema südant ahistas hirm. Ta aimas, et isa valmistab argonautidele lõksu. Lõppude lõpuks sai igatsus temast võitu, nõiasõnaga avas ta endale paleevärava ja jooksis märkamatult ööpimedusse. Mererannal pühitsesid kreeklased lasoni võitu ja olid läitnud suure lõkke. Lõkkevalgus tõigi Medeia argonautide juurde.
"Päästke endid ja mind,“ hüüdis ta, ,isa valmistab teile hukatust. Kuldvillaku ma sulle muretsen, lason. Ainult tõota mulle, et sa mind iialgi maha ei jäta.”
"Jumalad olgu mulle tunnistajaks,“ vastas lason, sest ma viin sind oma isamajasse kui tõelise abikaasa.“
Medeia astus laevale ja kreeklased sõudsid hiie lähedusse, kus vana tamme küljes rippus kuldvillak. Villakust kiirgav ja üle puuvõrade kumav sära võistles taevavõlvil helendava kuu paistega.
Medeia ja lason läksid maale ja tõttasid hiie poole. Lohe kuulis samme ja tema sisin pani hiies kõik puulehed värisema. Medeia lähenes talle lauldes ja äiutas lohet unele. Ta puudutas lohe pead võlutaimega. Taime varrest purskus paar tilka uinutavat mahla. Lohe sulges nii silmad kui ka lõuad ja pika aastarea järel uinus ta esimest korda. Medeia viipas lasonile ja kangelane võttis kuldse jäära villaku okstelt. Nad pöördusid sellega õnnelikult laevale tagasi ja kreeklased tervitasid neid vaimustusega. Kõik imetlesid kuldvillakut ja tahtsid seda vähemalt puudutada. Aga Medeia kehutas kangelasi kiirustama. Ja nõnda istusid argonaudid aerupinkidele ja sõudsid koidupunas õhetavale merele.
Aietes sai varsti teada, et võõramaalased on koos kuldvillakuga ära sõitnud ja et neil on pardal kaasas Medeia. Kuningas tormas koos oma poja Absyrtose ja Kolchise sõjameeste jõuguga merekaldale. Nad nägid ainult masti tippu ja purjelapikest silmapiiril, ja needki kadusid neil varsti silmist. Vihast punetades ajas Aietes oma sõjamehed kiire libisemisega paatidesse ja usaldas ülemjuhatuse vaprale Absyrtosele.
Kolchise väikeste aluste pilv jälitas argonautide laeva, nii nagu taevavõlvil kihutab linnuparv. Nad sõitsid kangelastele ette ja tõkestasid neil tee. Nad nõudsid, et lason jätaks Medeia maha jumalanna Artemise saarele. Naabermaa kuningas otsustavat siis, kas peab Medeia isa juurde tagasi pöörduma või Kreekasse sõitma.
Valju nutuga võttis Medeia vastu teate, et võõras kuningas peab tema kohtunikuks saama. Ta kartis, et argonaudid annavad ta välja, ja meenutas lasonile vannet ja palus kangelast, et see teda ei hülgaks.
"Mina sind maha ei jäta,” ütles lason, ,aga ilma kavaluseta me sellest lõksust ei pääse. Kõik hõimud sellel rannikul on Kolchise kuningaga sõbrad ega lase meid edasi. Kui meil õnnestuks Kolchise ülemjuhatajale Absyrtosele ots peale teha, siis kaotaks laevastik juhi ja me võiksime tekkinud segaduses minema sõita.”
Nüüd langetas ahastav Medeia otsuse.
"Tagasi pöörduda ma ei saa,” kurtis ta, "ma pean hävitustöö lõpule viima. Ma aiman, et reetmine, mille ma olen sooritanud ja sooritan, tabab kord raskesti mind ennast, aga taganeda ma enam ei saa. Ma lepin vend Absyrtosega kokku salajase kohtumise ja annan ta sinu kätte.”
Ja Medeia teatas salaja Absyrtosele, et tahab temaga öösel Artemise saarel kokku saada ja temaga nõu pidada, millise kavalusega kuldvillakut tagasi saada. Absyrtos ei kahtlustanud reetmist. Ta sõitis öösel saarele ainult koos käputäie sõjameestega. Saarel kohtus ta Medeiaga. Sellal kui Absyrtos Medeiaga rääkis, sööstis tihnikust välja lason, mõõk käes. Medeia karjatas ja pööras näo kõrvale. lason tappis Absyrtose ja igast kandist tulid peale argonaudid. Nad piirasid Absyrtose kaaslased ümber ja nottisid nad maha.
Enne kui Kolchise sõjavägi toibus, olid kreeklased avamerele põgenenud. Kolchislased ei läinud enam koju tagasi. Hirm Aietese viha ees sundis neid elama jääma rannikule, kus nad olid ankrusse heitnud.
Argonaudid pöördusid Kreekasse tagasi kuldvillakuga, aimasid kauguses enda ees kodumaad ja igatsus pani nende aerud liikuma. Seekord sõitsid nad sümplegaadide vahelt läbi ilma äpardusteta. Sellest päevast peale, kus kaljud olid lasknud nende laeval teel Kolchisesse läbi lipsata, lakkasid nad liikumast ja jäid paiga peale seisma.
Sireenide saare juures oleksid laevamehed äärepealt karile sõitnud. Sireenid, imekaunite häältega nümfid, istusid rannakaljudel, ja kui nad laeva märkasid, alustasid nad kohe nii mahedat laulu, et joovastatud sõudjad ja tüürimees võtsid tahtmatult kursi nende poole. Vee all aga peitusid teravad karid, mille otsa oli juba nii mõnigi laev purunenud. Orpheus tundis ähvardava ädaohu ära. Ta hakkas laulma ja lüürat mängima, kuni oli laulu ja mänguga sireenide hääled summutanud. Tüürimees andis laevale jällegi õige kursi ja laev oli päästetud. Sireene suutsid laevamehed vältida, aga juba varitsesid neid uued hädad ning ohud. Mehiselt talusid nad torme ja päikeselõõska, nälga ja janu. Ja jumalanna Hera ei jätnud neid maha.
Pärast pikka ja kurnavat merereisi nägid nad jällegi kodumaad. Nad jäid ankrusse ja saatsid kuningas Peliasele kiirkäskjalaga linna sõnumi, et lason on kaugelt reisilt tagasi jõudnud ja toob kaasa kuldvillaku. Vaevalt oli kuningas Pelias seda kuulda saanud, kui ta käskis sulgeda linnaväravad ja laskis müürid relvastatud sõjameestel hõivata. Kangelased ei tohtinud koju tagasi pöörduda.
"Ma aitasin sul, lason, kuldvillakut kätte saada, ma aitan sind ka troonile, mis sulle kuulub,” ütles Medeia. Ta lausus nõiasõnu ja muutus kohe vanaeideks, kellel korv käsivarrel. Võlujõud kandsid ta linna. Ta seadis sammud kuningapalee poole ja hakkas õues valjul häälel kiitma kalleid salve, minke ja lõhna õlisid, mis tal korvis müüa on.
"Jookse välja,” käsutasid kuningatütred teenijannat, "üks vanaeit kiidab seal oma kaupa. Too ta meie juurde.“
Teenijanna tõi ümberrõivastunud Medeia paleesse. Kuningatütred asusid kohe korvi läbi vaatama ja Medeia meelitas neid:
"Kahju, et te olete nii ilusad ja noored. Ma tean haruldast taiga. Ma oskan noorust tagasi anda. Aga teie olete nii säravad nagu süttinud tähed.“
"Näita meile vähemalt seda taiga,“ palusid kuningatütred uudishimulikult.
"Laske mulle siia tuua vana jäär, ja ma näitan teile meeleldi, mida ma oskan,” ütles Medeia.
Ivakese aja pärast seisis Medeia ees kõige vanem jäär kuninga karjast. Medeia laskis suurde katlasse vett kanda ja katla alla tule teha. Keevasse vette puistas ta korvist peotäie taimi. Saalis hakkas heljuma joovastav lõhn. Kuningatütarde abiga viskas Medeia vana jäära keevasse vedelikku. Varsti kostis määgimist ja katla kohal keerlevast aurust kargas saali noor valge jäärake.
"See on tõesti vägev taig,” imestasid kuningatütred ja kutsusid isa kohale. Kuningas Pelias ei tahtnud nende juttu uskuda. Kui aga Medeia temalegi oma nõiatembu oli esitanud, jahmus ta ja jäi uskuma.
"Tead mis, vanaeit,” ütles Pelias, ,,katsu minuga sedasama teha. Mina olen juba vana, aga kui ma nooreks saan, siis ei võta lason minult iialgi minu trooni. Ja tee mind hästi tugevaks, nii et ma võin lasoniga võitlema minna.“
Ahne kuningas Pelias hüppas ise katlasse ja röögatas kohutavalt. Ta ei leidnud keevast veest kaotatud noorust. Ta leidis sealt surma.
Kuningatütred vaatasid kohkunult vanaeide poole. Medeia oli kadunud. Ta kuulutas kogu linnas, et kuningas Pelias on surnud, ja kodanikud tundsid uudisest suurt rõõmu. Nad ei armastanud julma kuningat. Nad ise avasid väravad ja lasksid argonaudid elaguhüüete saatel linna.
Medeiat aga ei oodanud uuel kodumaal ei rahu ega õnn. lason unustas oma tõotuse ja otsis endale teise mõrsja. Nõnda läks täide Kolchise kuninga õnnetu tütre eelaimus, et reetmise ja kuriteo hinnaga ei saa maa peal õnne kätte. Kurbusest ahastusse langenud Medeia hukutas ka lasoni noore mõrsja. lason otsis Medeiat pärast seda koledat tegu, aga ei leidnud teda. Masendatult läks ta paleest välja. Korraga kostis tema pea kohal kummaline mürin. Ta tõstis pilgu ja nägi õhus lendamas vankrit, mida vedas lohe. Vankril seisis Medeia ja tema juuksed lehvisid. Ta põgenes võluvankriga lasoni juurest kaugele. Sellest hetkest peale pole enam mitte keegi temast kuulnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar